Kas nüüd just kurb, aga veidi närviline hommik kindlasti, sest moor arvas märkavat oma istmikul esimese märke salakavala tselluliidi rünnakukavatsusest. Mina, kui aastaid sellele kehaosale pühendunud spetsialist võin aga kinnitada, et tegemist on ilmselt siiski kas hilise puberteedi või varajase kliimaksiga, kuid tselluliiduga kohe kindlasti mitte. Aga proovi sa seda öelda. "Ohh, sa tahad mind ainult lohutada, aga ega ma juhm ole! SEE ON TSELLULIIT!"; kriiskas moor veendunult.
Alul ma ma ei saanud arugi, et mida ta sääl peegli ees keerutab ja oma kanni uurib. Hiljem magamisuppa minnes ja nähes auväärt provvat ristseliti voodi pääl, kossid taeva poole, taguotsaga tõtt passimas, sain aru, et nüüd on kuri valla pääsenud ja asi on naljast kaugel. Tuju oli tal mõistagi sandimast sandim, aga õnneks pole ta selline, et eriti minu peal välja elama hakkab, vaid kebis suure joosuga trenni. Lubas teha kohe topeltkoormusega ja nii sügiseni välja. Las aga rapsib ja trenn tuleb ainult kasuks, aga tasub ikka selle tühja asja pärast siis lasta tujul nii langeda? Ohh, naised-naised!
Koju tulles uurisin enda istmiku ka põhjalikult igaks kümneks juhuks üle. Ja ikka kohe luubiga! Ja mida ma leidsin - lademetes tselluliiti ja lisaks veel terve tselluloosi tehase koos kümne aasta varudega. Veidike fosforit avastasin ka, aga "so what?" nagu inglismannid küsivad. Minu tuju nüüd küll halvemaks ei läinud ja avastus tõstis selle va tujukese lausa taevastesse kõrgustesse! Samas tegin võibolla oma elu kõige suurema teadusliku avastuse - mehed ja naised on ikka erinevad, väga-väga erinevad!
