"See on umbes sama nagu kümneaastane plika kutsuks oma 80 aastast vanaema hüppenööriga hüppama või keksu mängima", püüan Kikit lohutada. Minikoer vaatab mulle mõistvalt otsa ja siis lööb ta silmis mingi ainulaadne kaval ulakuseläige särama ning ta toob oma "kaltsuka" minu ette ja paneb maha: "Viska mulle ja toon selle jälle tagasi!" Appi, seda mängu võib ta mängida ju lausa tundide kaupa. Viskan mõned korrad ja ohh sa jummel, kus siis tuuseldab seda va õnnetut lelu. Kaua sa aga ikka jõuad loopida, sest enne saab enese ramm otsa kui Kiku mängutuhin. Sestap soovitangi lõpuks, et mingu tüüdaku parem Miat edasi. Vist solvus või vähemalt nii loen ta pilgust välja küll.