Miale meeldis ka Ülenurmel väga. Alul kui isegi sotti ei saanud mis või kuidas kõik toimuma hakkab pidi vaeseke veidi aega muidugi rihma otsas kinni olema, aga samas ega see ka mööda külgi maha jooksnud. Ja nimelt sel ajal kui ma mikrofoniga mööda platsi ringi sebisin ja kõigest väest oma eksistentsi õigustada üritasin tehti retriiveriprouale igati korralik ülekeremassaaž ja täielik karvahooldus. Häbi mulle, sest viimasel ajal olen küll igasugu kammimise unarusse jätnud. Pärast hiljem kui ta juba platsile vabalt jooksma lasin, siis oli tal uudistamist mõistagi küllagi. Eks ta oli ka mulle abiks kui pakkus oma abistavat käppa ning nii mõnegi häbeliku lapse rääkima aitas. Kaupmehed olid ka toredad ja andsid alalõpmata ikka hääd ning paremat ja seda ei julge nüüd Eneli kuuldes küll öeldagi, aga lõpeks oli Miakas ümmargune kui pall ja ja tuli autosse vaata et veeretada. Siinkohal tahaksingi tänada lahkeid tartlasi Dr.Sterni fondist, Penneri loomapoest ja teisi kelle firmad ja nimed teps mitte vanale inimesele meelde ei jäänud, et aitasite Mial festaril end igati hästi ja mõnusalt tunda. Ja loomulikult lastele ka suured tänud. Miale nad väga meeldisid ja tundub et kuldne iludus neile ka, sest isekeskis lippasid nad seal üsna suure lustiga ringi ja asjatasid ning seda oli väga lahe kõrvalt jälgida.
Mia muidugi ei passinud niisama ja asjalikule tegelasele kohaselt sõlmis uusi tutvussidemeid ka Lõuna-Eestist pärit loomadega ning nende peremeestega. Pagulasküsimustes on Mia ka väga-väga tolerantne ja lähedamad sõprussidemed said loodud nii alpakate, kõrberebaste kui teiste soojalt maalt pärit tegelastega. Ka Tiina nimelise maoga tahtis ta lähemat sõprust teha , aga väärikas kuningboa vaatas teda kui lõunasööki ja sestap oli targem kaugemale hoida. Kahju et mul omal ajal mõistust polnud sama teha, aga eks inimene õppivadki kogu elu, aga eks järgmine kord olen siis targem. Pisuke kaiman tekitas Mias muidugi hämmingut ja see on ka mõistetav, sest mis sa ikka oskad „väikese kirbu“ kohta kosta, kes muudkui olematuid hambaid näitab ja sisistab: „Ma söö su ää, ma söö su ää“! Huumor kuubis ja eks sellest ka selline imestunud pilk pildi peal. Mia jaoks polnud aga festival veel sugugi läbi, sest eile tuli talle korraldaja Õnne külla ning eks ta sättis ennast kohe „taburetiks“ nagu ma seda istuvat asendit kutsun ja nautis hellitusi. Õnne polnud kade neid ka jagama. Mia arvas hiljem, et võiksin Õnnele lausa võtmed anda, et ta saaks tulevikus süga-süga tegemas käia just siis kui ise tahab. Põhimõtteliselt olin nõus. Igatahes Mia ja Õnne leppisid järgmise aasta festari plaanides kokku ja karvakeral on päevajuhi abilise koht olemas. Minu koha pealt veel kujundatakse seisukoht, aga küllap Mia siiski kostab mu eest. Ega tea ka muidugist, sest oma nädalajagu pole me raba vahel kondamas käinud ning naiselik vimm võib välja lüüa. Seda nüüd küll ei tahaks ja sestap tuleb täna siis pikem matk ette võtta. Pagan küll, no kohe üldse ei viitsi, aga küllap ikkagi peab. Nii et rabapardid pange end valmis, täna ajame teil vererõhu veidi kõrgmaks! Kartma muidugi ei pea, sest senise kaheksa eluaasta jooksul pole Mia veel ühtegi lindu kätte saanud.