Eestimaa Loomakaitse Liidu inimesed eesotsas minuga on paras pätikamp ja umbes sellisel arvamusel on täna tänu meedias avaldatule paljud eestimaalased. Kõik sai alguse kellegi Ingrid Tamme kirjast, mis saadeti toimetustele, Tallinna linnavalitsusele ja loomadega tegelevatele organisatsioonidele. Kirjastiilist ja olekust õhkub otsest viha ja põlgust ning proua tatipritsimise ajel hakkasidki paljud sulerüütlid vorpima sensatsioonihõngulisi üllitisi. End uuriva ajakirjanduse lipulaevaks pidavast „Pealtnägijast“ läks möll lahti ja inspireeriv laimukiri oli järgmine: „Väike lugu sellest, kuidas Heiki Valner ja Ko omastavad Riigi Raha, ning kuidas selle peale reageerib Põllumajandusministeerium ja kantsler Ants Noot. Kiri on kahes osas.OSA 1. 1. Konto väljavõte (väga huvitav raamat):
Konto väljavõtet mina siia ei lisa, sest see on keelatud, aga midagi kuritegelikku ei leia sealt isegi tikutulega otsides mitte
Kuidas usaldada loomakaitse organisatsioonidele??? KUIDAS?!
Ja EESTI LOOMAKAITSE SELTS on samasugune laenukontor, kui ka Heiki-Naistepeksja! Sealt MITTE KUNAGI abi ei saa, kui sul pole selleks raha. Nad annavad laenu (las tõestavad, et ei anna! küsige "Jooksev Koer" käest, ta tunnistab, et annavad, ja veel kuidas!), ja tasuta abi nendelt kunagi ei saa!!! MITTE KUNAGI!
Mille jaoks Riik eraldab nendele raha iga aasta? Et sama moodi, kui ELL, palga maksmiseks enda liikmetele??? Mida nad reaalselt teevad?! MILLEGA TEGELEVAD?!“, küsib keegi Ingrid Tamm
Lisatud oli veel Põllumajandusministeeriumi seisukoht, aga meie vastust, milles vastu vaidlesime ning liidu argumendid esitasime, loomulikult mitte. Juba järgmisel päeval avaldas liit pressiteate, milles selgitati põhjalikult iga sendi kulutamist, aga üllatus-üllatus, mitte ükski leht ega meediakanal seda ei avaldanud! Küllap pealkiri „Valner polegi varas!“ polnud piisavalt seksikas ega taganud lugejate huvi. Hilisemas kirjavahetuses Mihkel Kärmas küll möönis, et pealkiri on mitmeti mõistetav, aga artiklit lugedes tuleb tõde välja. Lisaks väitis ta, et vaidlus 12 000.- euro pärast ei ületa uudiskünnist ning eraldi lugu sellest tegema ei hakata. Vat sulle lops! Kui oli vaja mind ja liitu sitaga üle valada, siis kannatas nagu küll. Tõsi, „Pealtnägija“ üritas mind ka kaamera ette saada, aga kuna ma ei puutu kokku aruandluse ega raviarvete tasumisega, siis pakkusin, et nendest teemadest on pädevad rääkima Piret Tees ja Kadri Võrel. See paraku ei sobinud, sest nemad tahtsid teha minuga persoonilugu. Järgmisel nädalal Kärmas küll nõustus, et kui saatesse lähen, siis võin spetsialistid kaasa võtta ja nad saavad sõna, aga loo fookus polevat siiski liidu ja ministeeriumi vaidlus vaid minu eraelu. Asi jäi igatahes katki, sest pump va raibe hakkas jälle tõrkuma ning viis isegi haiglavoodisse. Kuigi vastasin kõikidele ajakirjanikele, et mina pole nende teemadega seotud ega pädev kommenteerima, siis pealkirjad panid rahva jaoks asja paika: „Ministeerium nõuab Heiki Valnerilt tagasi 12 000 eurot toetuste raha“!
( http://etv.err.ee/…/sa…/b2411ca8-3962-4516-bc97-75948d6c0f71 ) Artiklid ise sisaldasid lisaks väärale pealkirjale ka faktivigu:
- Kontrolli teostanud ametnike arvates valetasid liidu töötajad transpordikulude kohta ja võltsisid tagantjärgi sõidupäevikut ilmselt selleks, et varjata isiklike bensiiniarvete tasumist.
2. Kõige hämmastavam näide on, et liidu rahadega üritati teenida tulu skeemiga, kus abivajajate tasuta toetamise asemel andis Valner neile liidu vahenditest laenu.
3. Lisaks palvele minu sõnu mitte kasutada, seda siiski tehti. Lisaks on omaette küsimus ka see, et kui sulle helistavad endised kolleegid nagu vanale tuttavale, siis oleks vast ikka eetiline ka teada anda, et kõne salvestatakse. Küllap oleksin siis ka rohkem sõnu valinud, aga olgu sellega nagu on, sest minu arvamus nendest kontorirottidest ja mitte ühtegi vigastatud elukat päriselt näinud „kabinetiloomakaitsjatest“, on just selline nagu ütlesin ja käigu nad tõesti ……!
Ja nüüd siis minupoolne selgitus. Juba üleeelmisel aastal ei maksnud Põllumajandusministeerium liidule viimast osamakset ja sealjuures ei viitsitud seda isegi põhjendada. Meie olime vait nagu kuldid rukkis, sest milline MTÜ see ikka ministeeriumiga kakelda jõuaks. Eelmisel aastal kordus sama lugu, aga sedapuhku läksid ministeeriumi ametnikud nii ülbeks, et lisaks viimase osamakse tasumata jätmisele nõuti 12 000.- eurot veel meie käest lausa tagasi. Ministeeriumis koosolekutel käinud juristid ütlesid juba eelmisel sügisel, et loobume riigirahadest, sest enam polevat tegu meie töö kontrollimise vaid juuksekarva kümneks ajamisega, mille lõppeesmärgiks on liidult riigipoolse toetuse ära võtmine. Nii ka oma paar-kolm kuud tagasi ministeeriumi esindajale telefonivestluses ütlesin, et andku see papp parem kellelegi teisele. Lisaks pärisin, kas uus minister on loomavihkaja? Üleolev ametnik käskis mul oma arvamus enda teada jätta, millele vastasin, et ei kavatsegi seda teha ja konflikt oligi käes. Juba minister Seederi ajal oli aruandlus väga karm, aga Padari valitsemisperioodil läks asi talumatuks ja see polnud enam lihtsalt kottimine vaid räige trukkimine! Esmalt ei sobinud neile pea üksi projekt mida ELL plaanis läbi viia. Teiseks nõudis ministeerium 50% palgafondi vähendamist ja raha suunamist loomade otsesesse abistamisse. Meie olime selle vastu, aga see oli lepingu sõlmimise eeltingimuseks ja muud valikut polnud. Minu poolest käigu nad tõesti kuradile ja tehku ise ilma rahata tööd, aga olukorras kus riik mõtleb pingsalt välja uusi makse, on üsna loogiline, et esimesena lendavad üle parda just loomad või nende eest seisvad organisatsioonid. Ja nüüd veidi ka numbritest:
Eraldati 31 956 eurot, millest oleme kätte saanud 29 956.-
Sellest võis palkadeks kasutada 50%
Loomade otsene abistamine ehk raviarveid oleme tasunud 11 572.74, millest Varjupaikade MTÜ-le läks 5031.76 eurot (seda tahab PõM tagasi). Ühtekokku aitasime raviga 571 looma.
Omanikuga loomade arveid (ehk nn laene) oleme tasunud 2198.76 ulatuses ning tagastatud on 907.11, mis läks kohe uute arvete tasumiseks
Raamatupidamisele kulus 1250.- eurot ning seda teeb Pille ja Pireti ema, sest kuskilt mujalt me odavamalt teenust ei saa.
Kütuse kompensatsioon 2676.- (Heiki Valner 1044.- ehk 87.- eurot kuus, Kadri Võrel-1020.-, Piret Tees-300.-, Pille Tees-362.-
Töötasud: Heiki Valner - 2338.16 ehk 194.84 kuus, Piret Tees ja Pille Tees 2260.82 ehk 188.40 kuus, Kadri Võrel tänu ministeeriumile jälle palka ei saa ning üritame talle kuidagi enda rahadest, siis midagi kompenseerida ehk ka meie palganumbrid lähevad väiksemaks.
Maksudeks läks 6833.53
Milles liitu (või mind) siis otseselt süüdistatakse?
- Selles, et ELL tasus Varjupaikade MTÜ raviarveid. Ametnike meelest on Varjupaikade MTÜ-l raha piisavalt ja nende loomi ei tohi abistada! Liidu arvates aga varjupaigad rahas just ei suple. Sestap leppisime juba eelnevalt kokku, et ravigu julgelt ja säästku elusid ning rahade laekudes maksab liit selle tagasi. Aamen!
2. Palju kõneainet tekitanud „laenuteema“. Puust ja punaselt. Näiteks Maali teenib 500.- eurot kuus ja tema koer jääb auto alla ning operatsiooni maksumus on 300.- eurot, mida loomaomanik korraga tasuda ei suuda. Juba loomakaitse seltsi aegadest alates oleme inimeste soovidele vastu tulnud ja aidanud nende lemmikuid ravida. Kogu „tulutoov skeem“ näeb välja järgmiselt: Maali pöördub meie poole ja pärast kokkuleppe sõlmimist läheb oma kutsaga kliinikusse. Operatsiooni maksumuse tasub liit otse kliinikule ja sõlmib seejärel Maaliga nn laenulepingu (muud lepinguvormid ei pruugi tagada rahade tagastamist), milles ta ise valib sobiva maksegraafiku ja osamakse suuruse. Mingit intressi antud summale ei lisandu ning osamaksete laekudes suunatakse need taas teiste loomade raviarvete katteks. Kus kurat siin on kuritegu või kasumi teenimine? Ilmselt taolistel tingimustel ei anna peale loomakaitse liidu ja – seltsi keegi siin riigis laenu. Lisaks kirjutati, et laene väljastas Valner isiklikult. Vale puha, sest Valner ei oma isegi ligipääsu kontole ja kõikide arvetega tegeleb raamatupidaja ning laenulepingute vormistamine on Kadri Võreli ülesanne. Olen aja jooksul olnud kolme loomakaitsega tegeleva organisatsiooni juhatuses ning pole teadlikult üheski neist tegelenud rahaasjadega, sest esiteks mulle ei meeldi mingite arvete ja paberitega jännata. Teiseks olen alati teadnud, et varem või hiljem hakkab keegi süüdistama rahade kantimises. Antud juhul jätsid lugupeetud ajakirjanikud selle fakti lugejatele rahumeeli edastamata.
3. Sõidupäevikud. Me teeme kõik sõidud isiklike autodega ning vähemalt minul ja Kadril on julgelt oma 40% nendest seotud vigastatud loomadega. Ministeeriumihärrad ja prouad arvavad, et 30 senti kilomeetri eest on piisav kompensatsioon ning see peaks tagama ka auto remondi-, pesu- ja muud kulud. Sellist elukaugust annab ikka otsida, aga mis peamine, peeglisse see bürokraatidearmee juba iial ei vaata! (http://arileht.delfi.ee/…/ametnikele-maksti-isikliku-auto-t… )
Momendil käib vaidlus 60.- euro üle ja kas seda oleks tohtinud kulutada või mitte. Lisaks ei meeldi ministeeriumi „sooje ruume, tasuta internetti ja muid hüvesid“ nautivatele ametnikele ka see, et sõidupäevikuid tagantjärgi täitsime. Mina iskilikult täidan jah nädalalõikes tagantjärgi ja pea seda mingiks patuks. Hommikust õhtuni arvutis passivate ametnike arust on aga suur jama majas kuid tegelikult tekitas küsimusi vaid 1 minu ja 1 Kadri sõitudest. Minu kuritegu oli siis järgmine. Aitasime Tamsalus likvideerida üht kassikolooniat ning kuna sealkandis vajas Tartu kliinikusse viimist ka loorkull, siis saigi teekond ja vaba päev just nii planeeritud, et saaks korraga mitu asja tehtud. Tamsalus selgus, et loorkulliga tegeleb juba Keskkonnaamet, aga Tartusse oli vaja ikkagi minna, sest pärast Kadri kolimist Võrumaale jäi tal Tallinnasse maha kogu loomakaitse tööks vajalik varustus (puurid, kastid, madude püüdmise konksud jne) ning loomade söötmiseks mõeldud toit. Plaanisin selle talle Tartusse viia, aga kuna põlluminni asjapulgad poleks taolist sõitu nii-ehk-nii heaks kiitnud, siis märkisingi, et viisin linnu kliinikusse. Pange mind nüüd vangi! Kadri Võreli päevikust leiti ka 1 viga, aga olgu kohe öeldud, et siin oli tegemist lihtsalt inimliku eksitusega. Kadri nimelt teeb ära lõviosa metsloomadega seotud juhtumitest ning neid hädalisi on ikka sadu ja sadu, kellest enamust kirja ei pandagi. Sedapuhku kirjutas ta mingi linnu transpordi siis ekslikult rohkem ning härrased-prouased ministeeriumist said jälle põhjuse oma niru palga ja puuduliku suguelu tagajärjel tekkinud masendus meie peal välja elada.
Pikk jutt, sitt jutt ja tõmbame selle teema nüüd kuidagi kokku. ELL edastas aruandluse koos konto väljavõttega vaid ühele Põllumajandusministeeriumi ametnikule. Andmekaitseseadus keelab kontoväljavõtte edastamise kolmandatele osapooltele ja kuigi ministeerium väidab, et nende majast kirja edasi ei saadetud, siis kummalisel kombel see siiski ringlema hakkas ning keegi Ingrid Tamme nime all esinev tädike lisas sinna oma rasvase kommentaari. Seejärel saatis ta kirja paljudele edasi, aga miks ta pidi seda tegema ja kes üleüldse on Ingrid Tamm? Elu on näidanud pahatihti ka seda, et vaesuses virelevad loomadega tegelevad organisatsioonid konkureerivad omavahel ja teinekordki kasutatakse alatud võtteid. Enamasti jäädakse siiski viisakuse piiresse ja jalga teineteisele taha ei panda. Küll aga on liidul kana kitkuda Tallinna Loomade Hoiupaigaga ja nagu elu on tõestanud, siis sealselt rahvalt võib oodata kõike. Kõik on aus ja ka meie oleme neid pidevalt kritiseerinud. Kohtusin samas küsimuses novembris isegi linnapea Edgar Savisaarega ja tänaseks on uus hange koostamisel ning omalt poolt annan parima, et praegune teenusepakkuja tegevust jätkata ei saaks. Seega praegusel varjupaiga juhatajal on otsene vajadus nii liidu kui minu ja ka teiste nn loomaorganisatsioonide mainet kahjustada, et me järgmist hanget mitte mingil juhul ei võidaks. Mõistagi on see praegu veel pelgalt tühipaljas spekulatsioon. Ingrid Tamm saatis aga loomadega tegelevatele organisatsioonidele ka järgmise ähvarduskirja:
---------- Edastatud kiri ----------
Saatja: Ingrid Tamm <ingrid.tamm@mail.com>
Kuupäev: 19. märts 2015 15:36
Teema: Valner rules, but you are next, guys smile emoticon
Saaja: varjupaik.ee
Istuge vaikselt nagu hiired aga kassi eest nigunii pääsu ei ole.
„Valner ruulib, aga teie olete järgmised!“, on piisavalt ilmekas hoiatus, mis juhtuma võib hakata kui suud kinni ei hoita. Ka Ingridi esimeses kirjas mainitud Jooksva koera MTÜ-ga on liidul tegelikult riid majas. Tüli puudutab ühe „olematu koera“ raviarvete tasumiseks korraldatud annetuste uurimist, mille suhtes ELL palus politseil menetlus algatada. Kuigi uurimistulemus pole teada, siis on ilmselge miks antud ühingu esimees võiks tige olla ja kättemaksu igatseda. Need on loomulikult vaid võimalikud oletused, aga ministeeriumi koha pealt kahtlusi pole - nad tahavad kulusid kokku hoida. Täna on seis selline, et ministeerium on pöördunud võimaliku kuriteo lahendamiseks politsei poole ning nõuab liidult 12 000.- eurot. Liit omakorda nõuab nii eelmise kui üleeelmise perioodi eest maksmata jäetud 10 000- eurot ja oleme selle nimel valmis ka kohtusse minema. Kaheksa loomakaitses aktiivselt tegeldud aasta järel võin oma kogemuse kokku võtta järgmiselt. Kohtumised ministeeriumide või Riigikogu tühjapilksete ja kõiketeadvate ametnikega on mõttetud, sest kodanikuühiskonda ja vabatahtlikku aktiivsust nad ei toeta ning reeglina kohtlevad nad muudatuste soovijaid nagu karja lolle talupoegi, kes ei jaga reaalsest elust ööd ega mütsi. Liit on teinud ka mitmeid ja mitmeid seaduseparandusettepanekuid kuid need on läinud peldikupotist sahinal alla täpselt samamoodi nagu omal ajal loomade kaitseks tehtud nõudmised. Olgu mainitud, et toona andsid oma allkirja 51 013 Eesti kodanikku. Andke andeks, aga enam tõesti ei viitsi poliitikutega mängida mingeid kodanikuühiskonnamänge ja tõenäoliselt saaksin loomi kõige paremini kaitsma hakata alles siis kui liidust eralduksin ning asjadest õigete nimedega veel otsekohesemalt rääkima hakkaksin. Kuigi riik väidab, et nii mets-, põllumajandus- kui lemmikloomadele on vajalik kaitse tagatud, siis mina ütlen, et kogu valdkonna areng on eelkõige just tänu empaatiavõimetutele ametnikele pees, mis pees ja asjad näivad korras olevat vaid tänu paljude vabatahtlike tasuta tööle! On ka meeldivaid erandeid muidugi. Näiteks Eestimaa Rohelised toetavad meie seisukohti pea täielikult, aga paraku pole nad võimul. Ka eelmise põllumajandusministri Helir-Valdor Seederiga sai asju arutada ja kuigi jäime teinekord erinevatele seisukohtadele, siis n-ö „ülevalt alla“ suhtumist ei kohanud ma eales. Konstruktiivsest koostööst rääkides oli aga parim klapp keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusega. Ta oli esimene minister, kes pidas vajalikuks vaatamata tihedale graafikule Riigikogus kokku saada ja ta ka KUULAS. Ja mitte ainult kuulas vaid pani ka mu mõtted ja arvamused kitsaskohtadest kirja ning aitas igati nii mõnegi olulise probleemi lahendamisele isiklikult kaasa. Täna on Maarjamaa valitsejate põhiülesanne leida võimalus kuidas rahva niigi häbiväärselt õhukeset tengelpungast viimased sendid kätte saada. Aga mul on ettepanek, mis on 1000 korda efektiivsem uue kütuseaktsiisi kehtestamisest - koondame kolmandiku ministeeriumide nendest ametnikest, kelle põhiülesanne näib olevat vaid enda töökoha säilitamine ja arvutis mingite tabelite koostamine ning riigieelarvest puudujääv summa olekski kui nõiaväel leitud!