Pekkis nagu natuke. Perseiite ja virmalisi ei näinud. Ka eilset punast kuud mitte, kuigi istusime Ruudiga lausa esireas. Öösel oli nii kõva udu, et ei leidnud selle seest masinatki üles. Magasime heinamaal. Kah "ohvrid" nagu tänapäeval kombeks, aga suurema nutulaulu ning kirumise valitsuse ja absoluutselt kõigi aadressil jätan kaugemasse tulevikku.

See-eest nägime aga eelmisel kuul paari teist asja. Üks neist toimus Ida-Virumaal, Päite loomapargis, kus kohtusin toredate inimestega. Paar neist isegi tuttavad juba varasemast ajast. Juttu jagus pooleteise tunniks ja nagu minu puhul ikka, siis lobisemisel polnud otsa ega äärt ning lõpuks ei suutnud kuidagi vaiki jääda. Täitsa tore oli ja aitäh kutsumast Anne Kippar.

Kui nüüd õieti meelde jäi, siis Päite loomapargis elas üks hani mõnda aega tagasi. Oli vist hani? Peaks Leana Kruuse käest üle küsima, sest tema just rääkis. Ja vaat sellele linnule meeldinud üle kõige kui teda kallistati. Ja külastajad kallistasid. Üks vanem härra oli lausa oma pool tundi põlvili olnud ja hoidnud linnul lihtsalt ümber kaela kinni ning surunud oma pea tema ligi. Siis tõusnud püsti, silmad endal märjad - olla saanud veel vanuigi tohutu elamuse. Pahatihti pole rohkem inimesele vajagi. Elas seal aedikus ka üks metskitseke. Eemal kaugel käis jaht ja paugud muudkui kostusid. Loomake isegi võpatanud. Temasse see ei puutu. Küll on vahva, et ka taolised orvukesed kuskil varju võivad leida. Kahjuks pilti ei taibanud teha, aga Leana lubas saata. Siis lisan ka selle hiljem postitusele juurde. Päite loomaparki kutsun teid toetama küll kui vähekenegi võimalik on ning eestvedaja Ksenja Kolotskovale ikka jõudu ja tahet seda kõike jätkata. See on hästi vahva ja vajalik, mida sa seal korraldad.

Tabasalus toimus augustis aga järjekordne lemmikloomapäev. Sinna ma jäin olude sunnil rämedalt hiljaks ja jõudsin kohale alles lõpu eel. Vanu tuttavaid nägin vaatamata sellele. Loomaarstid Gleb Pakin ja Kätlin Hein andsid rahvale hüva nõu. Päeva vedamine ja mõne laulujupi esitamine oli Marek Sadama rida. Me olla ka mingit pidi sugulased, aga ei tea tema ega ka mina mismoodi ning las selle välja selgitamine jääda järeltulevatele põlvedele. 

Loomulikult oli kohal Eve Tobias. Teisti pole lihtsalt võimalik. Küll ta ikka jõuab kõikjal kaasa lüüa. Uskumatu energia ja ilmatuma vahva, et suur osa sellest ka loomade heaolule kulub. Neid inimesi pole sugugi palju. Tänavused annetused tulid Loomapäästegrupile. Suur-suur aitäh kõigile, kes meie hoolealuste peale mõtlesid, sest tõtt-öelda on ühing raha mõttes täna nii põlvili kui veel olla saab. Loodetavasti elame ka selle kriisi üle, aga nii pessimistlik pole ma juba ammuilma olnud.

Hiljuti ühe mu nn "loomaloo" all keegi härra torises, et peaksime proriteediks seadma INIMESE HEAOLU. Kuradi lollakas! 99,9 protsenti inimkonnast töötabki ju inimese nimel ja inimese jaoks ning see 0,1 protsenti, kes ka loomadele mõtlevad ei tohiks nüüd küll nii väga närvidele käia. Kuulates seda hädakisa ja kirumist, siis ilmselt eksin. Muide, vingujate arvates on ka loomade varjupaigad loomade pärast ja olevat puhas raha raiskamine. Vale muidugist. Loomade varjupaigad on tegelikult inimeste pärast, et need neetud koerad-kassid meil jalus ei tatsaks ning ohtu ei kujutaks. Vaat nii!

Aitab vast jutust küll, sest kes see ikka tänapäeval nii väga lugeda enam viitsib. Vaadake parem pilte. Pakun teile mõningase valiku sellest, mis kaamerasilma ette jäi - Päite loomapargi fotod siis algatuseks ja Tabasalu omad hiljem otsa. Head vaatamist!

-----------------------------------------------