"Aitäh Velomarket!"

"Kop-kop-kop"

"Kes on?"

"Kirjakandja Petškin. Ma tõin kuulutuse teie poisi kohta."

Mul oli umbes sama lugu nagu nõuka-aegses Uspenski raamatu järgi vändatud multikas, milles poiss Fjodori vanemad pakkusid jalgaratast sellele, kes oskab neile koos kassi ja koeraga leelet tõmmanud poja kohta infot anda.

Ka mina hakkasin juba maikuu lõpust saati Kalamajas käima ja muudkui koputasin iga jummala päev Velomarketi aknale kop-kop-kop, aga selle vahega, et pakkusin jalgratta vastu kodutuid kasse. Alul ei võtnud nad vedu, aga üleeile oli murdepunkt ning sain oma ihaldatud ratta kätte ilma ühtegi kassi vastu andmata.

Multikas ütles kirjakandja Petškin, et pärast ratta saamist muutub ta paremaks inimeseks ja küllap kehtib see ka minu kohta - kohe tundsin kuidas headus minu sees pead tõstab kui ratta selga istusin ja kodu poole kimasin.

Tegelikult oli natuke teistmoodi see värk ja nimelt otsisin kokkuklapitavat ülikerget elektrimootroriga ratast, mis ka minusuguse suudab ää kanda. Päris mitmest poest öeldi, et taolist ratast pole olemas ning soovitati reaalsusesse tagasi tulla kuniks sattusin Velomarketisse. Superabivalmis ja sõbralik Elo Strauss laotas mo ette kõik maailmas valmistatud jalgrattad, aga ükski polnud päris see.

Lõpuks käis ta trumbi lauale ja esitles lattekohvikarva iludust - süsinikraamiga, 12 kilo kaaluks, kandevõime 120 ja suudab selle koorma isegi 80 kilomeetri kaugusele tarida. Kokku saab ka voltida ja matkaauto jaoks ideaalne. Olin peaaegu müüdud, aga siis lõppes parasjagu koosolek ja tuli bosside boss, Edit Kauts nimeks, kes korraga märkas mind:

"Valner või?"

"Mina näh."

"Sellele mehele tee kohe korralik allahindlus," andis ta Elole karmi korralduse. Maa hakkas värisema ja aasias börsihinnad kukkusid kolinal kui allahindluse protsent selgeks sai. Kaks meie rahandusministeeriumi ametnikku läksid vabasurma ja hüppasid pea ees aknast kui nägid, millisest summast maksuküürakas riik ilma jäi.

Ilmselt viimase aja vägevaim allahindlus ja kahtlustan, et see lahkus polnud sugugi seotud mu tohutu panusega üleilmsesse teaduse arengusse vaid loomapääste tegevusega. 

Ei ma hooli aurahadest, tiitlitest ega diplomitest, aga taoline väheke teistmoodi meelespidamine tegi hingele korraliku pai. Kas ma just viinata purjus olin, aga tuju oli kohe õhtuni hää küll. Suur-suur aitäh ja kui kellegil on vaja ratast soetada, siis tasub sammud Velomarketisse seada - hea valik ja sõbralikud inimesed.

Aga vaadake "kop-kop-kop, kes on-multikat?" ka - minuvanustel ja tiba noorematel peaks laupäevane nostalgialaks garanteeritud olema: https://www.youtube.com/watch?v=ZwOiu_GXndE