Päris kõrgel mägedes. Roosna-Allikult keerake paremale, siis jupp maad uhamist ja varsti vasakut kätt tulebki. Õrn naisehääleke mo peas kutsub juba ammu, et kulla Heikike tule juba minu juurde põrgusse.
Maapealset põrgut naiskatega kogetud juba küll ja küll ning sestap tundus see ürgne kutse vägagi ahvatlev. Hakkasin aga mööda silda kõmpima kuniks keskele jõudes panid Nõps ja Ruudi bussis undama:
"Kuhu sa napakas ihuüksi lähed ja ära meid maha jäta. Me tahame ka põrgusse!"
Lõpetuseks üks täitsa päris tõsilugu ka ja sai üks korralik mees taevasse. Oli seal nädala ja teisegi. Üle viskas rämedalt - kõik olid nii sõbralikud ja muudkui naeratasid. Jube läilaks läks kätte ja tüüp kohe jummeli juurde, et saada mind põrgusse.
Jummel vastu, et ei tema sa saata ja võib vaid maale tagasi mineku korraldada kuid siis tuleb edaspidi kõvasti pattu teha. Mees saigi maale tagasi ja hakkas prassima, valetama ja sigatsema. Varastas kirikust isegi korjanduskarbi annetustega ära ja oli kindel, et nüüd saab küll põrgusse.
Õhtul prassis jälle kõrtsus ja vägistas isegi ühe vanamuti ära, kes poole öö ajal tänaval vastu tuli. Siis tuli suuremat sorti lööma veel maha pidada ja vennike tapeti täitsa ää. Hommikul teeb silmad ja avastab, et on taas taevasse sattunud. Mida pekki!?
Suure joosuga kimas jummeli juurde ja kohe hädaldama, et kuidas siis nii? Habe vastab, et tegid pattu küll, aga põrgusse ei saanud sellepärast, et vanamutt kostis su eest pühapäevasel palvusel.
Loo moraal: vanamutte ei tohi põrutada! Vähemalt neid mitte, kes usklikud on ja kirikus käivad!
