Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.
21 jaanuar 2022
Loomasõbrad mälestasid hulkurkoer Žorikut
Täna õhtupoolikul süüdati Tallinnas Kalamajas küünlad, et meenutada hulkurkoer Žorikut, keda tunti kui vaba hinge ja kellest on saanud koduta loomade sümbol.
Olen tänulik kõigile, kes kohale tulid. Mõistagi kummardan nende Kalamaja ja Sitsi kandi inimeste ees, kes hulkuvale koera nende pikkade aastate jooksul liha- või vorstitüki poetasid.
