Jõudsime Eesti otsa. Mitte üks samm ei tohi rohkem teha, sest kohe kukud üle ääre. Jäängi siia vähe pikemaks, sest enam paremaks minna ei saa kui just kuskil paljad näkid kaldale ei uju.
Ruudile panin jooksutrossi otse merde. Silmus on ümber ühe kivi, aga pole vist vajagi - ei usu, et siin suurt loomade liikumist on. Kits ja põder siia ei tule, sest pole miskit süüa, aga rannaniidu hooldajad veised on ikka platsis.
Lasin drooni lendu ja uurisin maad - umbes kilomeetri kaugusel nosivad. Mu penid omapäi nii pikka tretti ette ei võta, aga igaks kümneks juhuks piiran üksjagu nende vabadust. Kurat neid teab?
Ei ma tea kas tõsijutt, aga kohalik jahimees rääkis. Miks ta pidi valetama? Taolisi asju on ikka juhtunud ja vähe pabistan, aga hoian pilgu kiivalt peal. Repliigi korras mainin, et kajakas killib ka chihuahua ära. Kuigi ainult üks taoline juhtum on olnud, siis ikkagi arvestage kui minikoertega randa lähete.
Ka luigele ära koeraga lähedale mine - nokk vägev ja lööb koljusse praod sisse. Täna nägin kahte taevavalitsejat. Ei mina tea, mis liiki kotkad nad olid, aga olid ikka kuradi vägevad küll! Aga Nõps on ka vägev võitleja, mitte lambatall ja hammustab jala otsast. Nali naljaks ja püüame ikka nii puhata, et kõik ellu jäävad.
Täna sain aru milles ma tõeliselt andekas olen ja nimelt suudan leida inimtühje väga kaunid looduslikke kohti. Rõhk sõnal inimtühje. Kui teil on inimestest ja suhtlemisest kõrini nagu mul enesel, siis võtke ühendust. Oskan soovitada - inimene per päev on maksimum, kellega trehvate.
Nii-nii, mida nad kuradid magavad? Kohe on äratus ja läheme õhtusele pikale-pikale jalutuskäigule. Vaesed koerad. Oi ma olen vastik ja täiega. Nii tore, nii tore!