"Kellele kemmerg, kellele sünnitusmaja"

Kemmerg. Üks ilmatumalt hädavajalik kohake, mille järel just reisul või matkamas olles suurt igatsust tunned. Kes käinud, need teavad. Et mul ikka kodusem tunne oleks, siis Ruts ja Nõps etendavad kannatamatuid hädalisi, kes ukse taga järjekorras seisavad. Avalike käimlate värk.

Elus on aga kõik suhteline. Ühe jaoks sitamaja, teisele sünnitusosakond. Linnuke on juba üsna ära harjunud ja ühel korral jäi isegi pesale. Me teeme käbe ka, et mitte pikalt segada. Õnneks on siin vaikne koht, kus inimesi ei käi - kolme päeva jooksul pole ühtegi näinud. Need pojad saavad rahus munast välja suurde ilma tulla.

Paar päeva tagasi sattusin aga nägema kuidas kitseemme üle maantee pojukese juurde tõttas. Tõmbasin kiiruse maha ja vaatsin mõlemiga tõtt. Ei joosnud ää ja uudistasid mind kui ilmaimet. Armas ilmutus ja tänasin taevast, et väike liiklus ning vastutulev masin alles üsna kaugel oli.

Veel olin tunnistajaks kährikupoja maantee ületusele, mis võis tibatillukese tudiseva ilmakodaniku jaoks olla pikem ja hullem katsumus kui ühele inimloomast seltsimehele Kolgatal. Oi ta nägi vaeva, aga vapralt sai hakkama. Emmet ei näinud ja küllap ootas põõsaste varjus.

"Noor elu" kihab looduses kõikjal ja sestap tasub igal sammul hoolega ette vaadata. Ei ma targuta ega kamanda - lihtsalt palun väheke suuremat tähelepanu ja kannatust ning lohutuseks võin öelda, et kohe-kohe varsti saab see imearmas igaaastane jant läbi.