"Mõmmibeebi?!", nüüd lõi keskkonnaametnikul põhja alt ja kõik häirekellad peas põlema. "Mis temast sai? Sa ei tohi! Ta peab surema! Loodus ise käseb! Sa lausa kerjad uut relvastatud läbiotsimist - mul automaatidega pollarid telefonikõne kaugusel!"
Kohe räägin ühe õige uskumatuna tunduva loo, mis juhtus, aga kõik oligi täpselt nii nagu räägin. Istusin ja vaatsin mõmmikule otsa. Keeras teine häbelikult pea kõrvale, aga silmanurgast piidles ikka:
"Kes sa oled? Kas teed mulle halba või head? Kas ma peaksin sind kartma või mitte? Äkki sa ei märkagi mind - ma ju tilluke tita alles?"
"Keda ma näen? Karupoega! Ma võtan ta kaasa ja kasvatan ise suureks. Ma ise suguvõimetu ja mees sai siialennul otsa. Võib-olla läks teise juurde ka, sest nagu juba mainisin, siis "vilju" mu üsa enam ei kanna."
Ma ei suutnud seda kõike uskuda, aga nii saigi karupojast kurepoja. Võttis aga natist kinni ja tõusidki koos eemal asuva pesa poole lendu.
Arvate, et luiskan ja mõtlesin kõik välja? Halloo, võrreldes selle jamaga, mida loomapiinajad politseis või kohtus välja ajavad, on see ikka täis-kümme-tõsijutt. Või siis ei ole, aga tõestage!
See on aga õige jutt küll - kui näete, siis ärge turkige ja minge rahus eemale. Kui kohtute, siis olge ka ettevaatlikud ja minge siva eemale - ta emme pole teist üldse vaimustuses ja see on juba üsna kindel fakt!
Sama kindel fakt on see, et metsloomade taastuskeskust ei tule. Kantsler ütles. Polevat vaja, sest meil polevat hädas metsloomi. Õujeee, täpselt nagu nõuka-aeg, mil polnud kurjategijaid, invaliide ja isegi tõsiseid õnnetusi ei juhtunud teps mitte. Olid vaid mõned üksikud puudused ........
