"Elli loodab suveks päriskoju saada!"

Tegemist on emase koeraga, kelle veres väga palju "sakslast". Vanust kümne aasta tuuris. Ega me täpselt tea ka ja arst pakkus sellist numbrit kuid ise julgeme kahelda, sest Elli lippab ringi nagu noor koer. Käsklusi nagu istu, lama, anna käppa, siia, koht jne täidab laitmatult. Järelikult on temaga kunagi tegeldud. Ka rihmas käib ilusti ja ei sikuta üldse.

Mõned loomad jäävad kätte nii kauaks, et ei mäletagi enam kuidas nad Loomapäästegrupi hoole alla sattusid. Elliga on sama lugu ja vististi on ta nö gängi koer juba eelmisest suvest saati. Tema eest hoolitseb parimal võimalikul moel Ilona Tiik.

Alul oli ta ikka päris nirus seisus - mõlemad kõrvad servani mäda täis ja nii kui pead raputas, siis lendas see löga igasse ilmakaarde. Ka piimanäärmekasvaja ehk peenemalt öeldes rinnavähk tegi olemise sandimaks. Mõlemad tervisemured on tänaseks lahendatud. Vahest oleks nagu tagajalad kangemad, mis annab märku kõrgemast vanusest, aga see on ainult vahest.

Ilona sõnul on Elli tubli valvur kes teeb ikka väga valju häält võõraste peale. Iseloomult on väga rõõmsameelne, mänguline ja perehoidev. Agressiivsust temas ei ole inimeste ega teiste koerte osas ja seda nii koduhoovis kui väljaspool seda.

Tal on selline veider kellaaeg tekkinud, et kui tahab õue hädale, siis 7-8 vahel hommikul annab sellest ka valjuhäälselt teada. Uus pere teab siis arvestada, et väga pikalt voodis vedeleda Elli teil ei lase. Kui kedagist teist hoovis pole, siis tahab siva tuppa tagasi - Elli on ikka seal, kus olema peab ehk koos oma "karja", mis inimkeelde tõlgituna tähendab oma "pere" juures.

Üldiselt on Elli heade kommetega, otsib väga pereliikmete tähelepanu ja hoolitsust. Kammimine meeldib talle ka ja naudib seda täiel rinnal. Ilona sõnul on Elli väga tubli ja hea perekoer, keda vaadates tundub, et ta pakub suurt rõõmu veel pikka aega. Annaks Jummel!

Üks viga on aga ka ja nimelt kassid ei meeldi talle kohe üldse ning kipub neid lausa naksama. Õige kah ja mida nende hiiresööjatega ikka miilustada! Kes meie tegemisi jälginud, need teavad, et ketikoeraks me omi hoolealuseid ei anna. Mitte jonn ja kiusamine vaid põhimõtteline arusaam selle loomaliigi bioloogilisest vajadusest, et üks sotsiaalne olevus ei pea oma elupäevi teps mitte niimoodi mööda saatma.

Eilset päeva alustasin looga, milles jutustasin kuidas üks vana koer oma eaka peremehe taas üles leidis. Jutustus võeti soojalt vastu ja loodan, et ka tänase postitusega läheb nii ning Elli-koer leiab need täitsa päris õiged oma inimesed üles. Sestap jagage kut hullud ja kõikse täpsemat informatsiooni saate otse Ilonalt - 56815341