"Olge inimesed! Jätke metsloomatited ja linnupojad palun rahule!

"Ohh vaadake kui nunnu!", metsloomaga miilustamise foto postitamine sotsiaalmeedias läheb meie gängi põhimõtetega vastuollu ja võib lõppeda sellega, et laikide-maias loomasõber peab minu käest kuulma gängi siseringis juba klassikaks muutunud lauset:

"Edu edaspidiseks, aga meie teed lähevad nüüd lahku! Liitu mõne teise ühinguga."

Metsloomade koht on metsas ja neid pole vaja inimese juurde ise meelitada! Punkt ja Aamen! Ei-ei, me pole kaugeltki sama meelt Keskkonnaametiga, kelle arust peavad metsloomad olema inimesest eemal, täiesti terved või surnud. Muid variante pole! 

On ikka ja muu maailm oskab elada ka koos metsloomadega ning selliseid näiteid saab tuua igast planeedi servast. Täpsustan siiski, et täiesti terveid metsaasukaid pole vaja nende loomulikust keskkonnast ära kiskuda. Hoopis teine teema on vigastatud või orvustunud isenditega, kes inimese abil elule tagasi aidatud.

Meie kassiabi boss Kelli Samberk ei pea siiski põdema, sest ta ei teinud midagi valesti. Selle foto klõpsimise ajal viis ta metskitsetalle lihtsalt sellele kohale tagasi, kust inimesed ta ära võtsid. Mis siis juhtus? See, mis tavaliselt. Kaks heasüdamlikku naist jalutasid Tallinna lähistel põllul kui korraga märkasid tudisevat-värisevat imearmast kitsekest.

"Kindlasti on emme ta hüljanud või hukka saanud. Päästame ära!", oli naiste mõte ja nad tõid tallekese jõe äärde suure maantee kõrvale. Ajuvaba ja ma ei oska nende mõttemaailma ega otsust kuidagi kommenteerida. Paha nad ei tahtnud ja hiljem telefonis kui kitsekese kohta uurisid, said ise ka aru, et natuke nihu läks see lugu nüüd küll.

"Suur aitäh selgitamast. Me tahtsime vaid head ja arvasime, et kitseke on hädas! Nüüd oleme targemad ja enam nii ei tee!"

Kitsetitt sai rohu ja mullaseguga üle nühitud ning jätsime ta keset põllulappi vanale kohale kõrge rohu sisse emmet ootama. Olgu mainitud, et leviv inimeselõhn jääb sinna veel üsna mitmeks ajaks hõljuma ja ka see hoiab vanema eemale. Tite enese turkimine on pattudest suurim ja ärge seda jummala pärast tehke kui te just nimme pisikesele halba ei soovi. See lugu lõppes siiski hästi ja hommikuks oli põnn kadunud. Loomulikult võis ta kaasa haarata ka mõni väikekiskja, aga mulle meeldib mõelda, et emme ja tita said taas kokku. Ilmselt said tegelikult ka, sest täitsa õiged jäljed olid kontrollimise ajal pehmel pinnasel täiesti näha.

Sama jutt puudutab kõige rohkem aga linnupoegi, sest igal kevadel kõik kordub ja mida aasta edasi, seda rohkeim neid kõnesid on. Mulle vähemalt tundub nii. Hullumaja ja päevas nõustame ca kolmekümmet inimest, kes lindudele abi otsivad. Pole nad enamasti hädas ühti vaid see käibki nii, et nad vupsavad pesast välja ning maapinnal vanemate hoolitsus jätkub. Loomulikult saavad mõned otsa, aga looduses ongi kõik varuga ning praegu on laud kaetud meeldib see meile või mitte - kõik söövad kõiki! Tundub julm, aga kõik ei pea ega saagi ellu jääda. Inimesed on endale ise erandi kehtestanud, aga pikas perspektiivis võib seegi meile kätte maksta.

Oi-oi, rebane tassib kitsetalle! Päästame ära! 
Oi-oi-oi, rebasepojad on näljas! Päästame ära! 
Oi-oi-oi! Vastik kakk püüdis vaese oravakese kinni ja sööb ära! Päästame!
Oi-oi-oi, julm toonekurg tahab jänkupojal pead lõhki lüüa ja ära süüa! Päästame ära ja kure lööme maha!

Oi-oi-oi ja ärge päästke! Taolisel surmal on sügav mõte sees, sest keegi saab ju kõhu täis. Loomulikult sekkuge kui loom-lind on sõidu- või kõnniteel, aga ärge tarige teda kaugele vaid visake võimalusel üle mõne lähedal asuva plangu. Vanemad leiavad ta üles ja siis pole karta, et noor maailmaavastaja taas autorataste või inimeste jalge alla tuterdama tuleb. 

"Tere ma päästsin ühe linnukese!"

"Väga tore, aga miks te siis meile helistate?"

"Ma tahaks ta üle anda!"

"Sain aru, et te ju päästsite ta ära ja päästkegi siis lõpuni. Võtke töölt vabaks ja toidke iga kahe tunni tagant, aga ikka õige söögiga! Vat see on päästmine, mitte nende meelevaldne loodusest eraldamine!"

Üks nüanss veel, millele ma tahan teie tähelepanu juhtida. Mõned linnu- ja loomalapsed on haiged ning pärisvanemad saavad sellest aru. Nad jätavad ta hääbuma, aga nüüd korjavad inimesed äpu üles ning kasvatavad suureks. Suguküpsena annab ta geeniviga edasi ja nõrgestab kogu populatsiooni, mis pole üldse hea asi. Nii, et kasutage alati aju enne kui pea ees kedagi päästma tormate. Muide, see kehtib ka inimeste puhul, sest mõned meist ei vajagi päästmist ja neile päriselt meeldibki silmini sita sees elada. Ka seda valikut tuleb austada.

Me suudame heal juhul ära paigutada kaks-kolm-nelikümmend linnupoega, aga mitte tuhandeid! Ka loomatittedega on sama lugu, aga ega see meie juurde toomine tähenda veel, et nad ellu jäävad. Oma suures tarkuses on inimene paraku palju lollim kui sulelised või karvased pärisvanemad! Palun seda mitte unustada.

Kui te tunnete päeva alguses tohutut energiat ja soovi kedagi aidata, siis soovitan minna tänavale või lasteväljakule ning korjata üles kõik lapsed. Nende vanemad on raudselt hukkunud või on tegemist selliste emmede-issidega, kes on oma võsukesed hüljanud. Laps tõttab bussile. Ohtlik ju, jääb veel auto alla ja kohe kaenlasse! Mänguväljakul emme passib moblas feissarit ega tea lapse tegemistest midagi. Paha-paha hooletu ema ja kohe minge juurde ning pistke lapsega jooksu. Viige ta oma koju ja hakake aga toitma. Vaadates millega "päästjad" looma- ja linnulapsi toidavad, siis julgen inimlaste analoogseks söögiks soovitada pidurivedelikku ja masuuti. See peaks umbes sama välja tegema. 

Andke andeks mu kohatine tögamine ja teravam toon, aga olen seda rääkinud aastast aastasse, aga tolku pole. Olge kallid ja palun ärge tapke neid ise ära. Las elavad nagu loodus sättinud on! Olge palun inimesed! Ja koerad metsas ikka kinni! Põõsaalused ja aasad on tärkavat veidikene teistsugust väga abitut elualget praegu pilgeni täis. Mina tänan!