Olen lasknud alati kutsikal end välja valida - ei huvita mind see sugupuu ega tõuomadused. Istun, aga maha ja see, kes mu välja valib, selle koju viingi.
Ruudi ei olnud kutsikas vaid suur koer, kes valiku tegi. Leidsin talle imehead kodud, aga koer ei leppinud - oli stressis, ründas, jooksis metsa ja välja tuli vaid minu peale. Siiani imestan seda tema valikut ja kiindumust. Täielik müstika!
Ruudi ei olnud kutsikas vaid suur koer, kes valiku tegi. Leidsin talle imehead kodud, aga koer ei leppinud - oli stressis, ründas, jooksis metsa ja välja tuli vaid minu peale. Siiani imestan seda tema valikut ja kiindumust. Täielik müstika!
Olin Aaduga just sügisel Kreekasse kolimas. Plaan oli kindel - uus elu, uus kultuur ja keel ning elame mõned aastad hoopis teistsugust elu. Meremehe elu ja Aadu oleks olnud ideaalne laevakoer. Töö oli olemas, elamine ka. Suurt noort lambakoera vajasin sama palju nagu suguhaigust .....
Ruudi lõi aga plaanid sassi ja tänu temale jäin siia, sest sellise kuulmatu ja üliargliku "segasega" pole võimalik reisida. Tegelikult tänu temale sündis ka Loomapäästegrupp, sest kui ma juba siia jäin, siis otsustasin ühe vana mõtte teoks teha - spets.päästemasinatega reageerijate gäng, kes ruttu appi tõttaks kui elukatel häda käes.
Kõik pole lännu gängiga nii nagu sooviksin, aga küll me areneme. Ruudi on aga ikka selline sõnakuulmatu ja ulakas nagu ta on kuid mulle teeb see rõõmu. Närvi ajab ka vahest muidugist. Nii me elame. Aadut küll enam pole ja elamises tatsab ringi Nõps - kah vanamutt, kes üle jäi ja keda keegi ei soovinud. Temaga kah palju toredaid seiku, aga need on juba hoopis teised lood.
"Hurraa Heiks tuli koju! Maailma ägedaim peremees!", viskavad Ruts ja Nõps kaheksa käppa rõõmustades püsti. Ei ühtki etteheitvat pilku või küsimust miks ma piimapaki ostmata unustasin või pool tundi hiljem koju jõudsin.
"Hurraa! Mul on jälle maailma kõige ägedamad koerad ja kokku me moodustame kõige segasema perekonna!", viskan nende juurde põrandale külili. Täitsa tore lugu, kuigi kõik ei pruugi sellest aru saada. Lööge aga blogis otsingusse Ruudi ja saate kümneid lugusid, mis temast kirjutanud.
Ruudi lõi aga plaanid sassi ja tänu temale jäin siia, sest sellise kuulmatu ja üliargliku "segasega" pole võimalik reisida. Tegelikult tänu temale sündis ka Loomapäästegrupp, sest kui ma juba siia jäin, siis otsustasin ühe vana mõtte teoks teha - spets.päästemasinatega reageerijate gäng, kes ruttu appi tõttaks kui elukatel häda käes.
Kõik pole lännu gängiga nii nagu sooviksin, aga küll me areneme. Ruudi on aga ikka selline sõnakuulmatu ja ulakas nagu ta on kuid mulle teeb see rõõmu. Närvi ajab ka vahest muidugist. Nii me elame. Aadut küll enam pole ja elamises tatsab ringi Nõps - kah vanamutt, kes üle jäi ja keda keegi ei soovinud. Temaga kah palju toredaid seiku, aga need on juba hoopis teised lood.
"Hurraa Heiks tuli koju! Maailma ägedaim peremees!", viskavad Ruts ja Nõps kaheksa käppa rõõmustades püsti. Ei ühtki etteheitvat pilku või küsimust miks ma piimapaki ostmata unustasin või pool tundi hiljem koju jõudsin.
"Hurraa! Mul on jälle maailma kõige ägedamad koerad ja kokku me moodustame kõige segasema perekonna!", viskan nende juurde põrandale külili. Täitsa tore lugu, kuigi kõik ei pruugi sellest aru saada. Lööge aga blogis otsingusse Ruudi ja saate kümneid lugusid, mis temast kirjutanud.
