Leedu lennuväljal ootasid hävitajad õhkutõusmiskäsku. Päästjad ja jahimehed neid "uinutipüssidega" turvamas. Ajakirjaniku apsakas või on jahimeeestele antud eriluba vastavaid ravimeid osta ja uinutipüssidega toimetada? Narkaritele peaks see hea uudis olema küll! Veel oli tore näha nii palju vabatahtlikke püssimehi töö ajal karusid jahtimas. Vigastatud looma juurde nad operatiivselt vähemalt Põhja-Eestis ei jõua - tööl ju, aga see selleks?
Valitsusliikmed, sulega jahimehemütsid peas, olid samuti valmis kohale tormama, et maha lastud karu juures meediale poseerida. Eesti on valmis. Eesti koos NATO-liitlastega läheb karu "uinutama". Hurraa!
Valitsusliikmed, sulega jahimehemütsid peas, olid samuti valmis kohale tormama, et maha lastud karu juures meediale poseerida. Eesti on valmis. Eesti koos NATO-liitlastega läheb karu "uinutama". Hurraa!
 |
| ei ole need karud, niisama tore pilt |
Laias laastus on selle loo lõpp ette teada kui nad tabatakse. Paraku pole karuemme koos poegadega nii tihedalt asustatud alal ka naljaasi. Meedia valmistab meid juba vargsi ette, et tahame kulla-kalli mõmmidele vaid head, aga olgem valmis ka sittadeks uudisteks.
Karule paarikümne meetri lähedusele saamine ehk uinutiga tulistamise piirkonda jõudmine on kunst omaette, sest raip kuuleb ju ülihästi. Vaevalt, et õnnestub. Karu on ka uskumatult kiire jooksja ning tigedikest loomamammade kaitsmisinstinkt legendaarne. Armu ei anta ja valikut justkui polegi.
Ja magama nad jäidki. Tarisin mõmmikud ükshaaval Rocca al Mare kooli loodusõpetuse klassi. Seal neil vähe kodusem tunne. Kunagi olin selles majas kojamees ja Tammjärv andis võtme. Seetõttu saingi lihtsalt sisse. Ma muidugi vabandan, et kohe ei öelnud ja teised pidid nüüd päev läbi nii palju vaeva nägema. Õhtul läksin koertega hämaras taas Tiskresse põllale jooksma. Masinad patrullisid mööda sellega piirnevat lehmarada. Jahimehed tahtsid karu "uinutada".
"Kui sa laulad, oled pai,
siis su memm toob maasikaid.
Kui sa laulad, oled pai,
siis su taat toob vaarikaid,
summ-summ, summ-summ,
ütles mesimumm.
Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm,
laulab karujõmm.
Ää-äh, ää-äh, magama nüüd jään.
Siis mu memm toob maasikaid,
taat toob metsast vaarikaid...
Laulan ise ää-äh, ää-äh,
magama nüüd jään, jään.
Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm,
uinus väike jõmm."
Karule paarikümne meetri lähedusele saamine ehk uinutiga tulistamise piirkonda jõudmine on kunst omaette, sest raip kuuleb ju ülihästi. Vaevalt, et õnnestub. Karu on ka uskumatult kiire jooksja ning tigedikest loomamammade kaitsmisinstinkt legendaarne. Armu ei anta ja valikut justkui polegi.
Isegi kui kõik õnnestub, siis kuhu need karud toimetada? Metsa nagu suurt polegi enam alles ja Eesti, nagu kärbsemust maakaardil, on nii tilluke, et taolist kohta, kus mõnda talukest poleks, ei olegi olemas. Loomad satuvad ja jäävadki Maarjamaal sattuma inimese ligidale. Ametlik poliitika käseb nad maha nottida, sest hea metsloom on surnud metsloom! Olude sunnil võiks sellest isegi aru saada, kuigi pagana raske on leppida.
Me läksime ka eile karuuinutusoperatsioonile koos Nõpsiga. Ajasime aga masinale hääled sisse ja võtsime suuna Kakumäele. Meil oli aga kaval salaplaan, mida kõik nõuka-ajal üles kasvanud ja "Entel-Tentelit" vaadanud lapsed teavad - karusid ei tulista vaid lauldakse magama:
Me läksime ka eile karuuinutusoperatsioonile koos Nõpsiga. Ajasime aga masinale hääled sisse ja võtsime suuna Kakumäele. Meil oli aga kaval salaplaan, mida kõik nõuka-ajal üles kasvanud ja "Entel-Tentelit" vaadanud lapsed teavad - karusid ei tulista vaid lauldakse magama:
"Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm,
nutab karujõmm.
Olen hirmus unine,
mõmm-mõmm, mõmm-mõmm, mõmm.
Minu memm läks maasikale,
minu taat läks vaarikale,
kes küll laulaks ää-äh, ää-äh,
magama nüüd jää, jää.
Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm,
nutab karujõmm.
Summ-summ, summ-summ,
lendab mesimumm.
Oled väike rumal karujõmm.
Laula ise ää-äh
magama nüüd jää ....."
nutab karujõmm.
Olen hirmus unine,
mõmm-mõmm, mõmm-mõmm, mõmm.
Minu memm läks maasikale,
minu taat läks vaarikale,
kes küll laulaks ää-äh, ää-äh,
magama nüüd jää, jää.
Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm,
nutab karujõmm.
Summ-summ, summ-summ,
lendab mesimumm.
Oled väike rumal karujõmm.
Laula ise ää-äh
magama nüüd jää ....."
 |
| ei ole need karud, niisama tore pilt |
Ja magama nad jäidki. Tarisin mõmmikud ükshaaval Rocca al Mare kooli loodusõpetuse klassi. Seal neil vähe kodusem tunne. Kunagi olin selles majas kojamees ja Tammjärv andis võtme. Seetõttu saingi lihtsalt sisse. Ma muidugi vabandan, et kohe ei öelnud ja teised pidid nüüd päev läbi nii palju vaeva nägema. Õhtul läksin koertega hämaras taas Tiskresse põllale jooksma. Masinad patrullisid mööda sellega piirnevat lehmarada. Jahimehed tahtsid karu "uinutada".
Tegime siva vehkat - lasevad veel mind ja koeri ka karu pähe maha. Pärast ise süüdi ja hakka veel surnud peast aru andma miks vabatahtlikult kuuli ette jooksin. Nagu aru sain, siis emme peletati minema ja nüüd jääb üle vaid pojad üles leida ja "ää uinutada". Ülimalt edukas ja tulemuslik operatsioon oli, aga täna läheb veel paremini, sest Poola lubas ka viis tanki ja venelased kümme lahingukopterit saata! Õujee!
Tuli kuidagi vastuoluline lugu - irooniline ja kurbki. Vastolud on ka mu enda sees väga suured kui asi puudutab metsloomi - nad on kuidagi väga-väga üle ja parem kui neid siin riigis üldse ei elakski. Selline mulje jääb neid hüsteerilisi hüüatusi - appi rebane, appi kitsed tagaaias, appi-appi kajakad ründavad jne jne, kuuldes.
Eile oleks karutapp ehk isegi õigustatud olnud, kuigi sooviks ju alati teist lahendust. Poleks olnud mul eneselgi paremat nõu selle olukorra lahendamiseks ning kuuli silme vahele oleks ott saanud ehk minultki. Tappa, mitte ravida ja rehabiliteerida, oskame me ülihästi, aga eile ei saadud ka sellega hakkama. Sitad lood on nende metsloomade ja Eesti riigi võimekusega selles valdkonnas. Teeb tuju sandiks ja kurvaks, ei muud. Miks küll ei leia poliitikud raha, et luua koht ja piirkond, kus ka hättasattunud metsloomadel oleks midagi peale kuuli või surmasüsti loota? Tundub ju lihtne ja loogiline, aga püüa sa rääkida - panevad raisad su enese ka kohe "magama" või saadavad hullumajja!
Tuli kuidagi vastuoluline lugu - irooniline ja kurbki. Vastolud on ka mu enda sees väga suured kui asi puudutab metsloomi - nad on kuidagi väga-väga üle ja parem kui neid siin riigis üldse ei elakski. Selline mulje jääb neid hüsteerilisi hüüatusi - appi rebane, appi kitsed tagaaias, appi-appi kajakad ründavad jne jne, kuuldes.
Eile oleks karutapp ehk isegi õigustatud olnud, kuigi sooviks ju alati teist lahendust. Poleks olnud mul eneselgi paremat nõu selle olukorra lahendamiseks ning kuuli silme vahele oleks ott saanud ehk minultki. Tappa, mitte ravida ja rehabiliteerida, oskame me ülihästi, aga eile ei saadud ka sellega hakkama. Sitad lood on nende metsloomade ja Eesti riigi võimekusega selles valdkonnas. Teeb tuju sandiks ja kurvaks, ei muud. Miks küll ei leia poliitikud raha, et luua koht ja piirkond, kus ka hättasattunud metsloomadel oleks midagi peale kuuli või surmasüsti loota? Tundub ju lihtne ja loogiline, aga püüa sa rääkida - panevad raisad su enese ka kohe "magama" või saadavad hullumajja!
 |
| ei ole need karud, lihtsalt tore pilt |
siis su memm toob maasikaid.
Kui sa laulad, oled pai,
siis su taat toob vaarikaid,
summ-summ, summ-summ,
ütles mesimumm.
Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm,
laulab karujõmm.
Ää-äh, ää-äh, magama nüüd jään.
Siis mu memm toob maasikaid,
taat toob metsast vaarikaid...
Laulan ise ää-äh, ää-äh,
magama nüüd jään, jään.
Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm,
uinus väike jõmm."