Lugu nimelt ühes samas korteris elavas linnatibis, kes võib "maaka" peale nina kirtsutama hakata. Kui kassid sobivad, siis on Mursikul kodu olemas. Kui ei sobi, siis vaatame edasi. Varuvariandina on ka Narvas imetore kodu ootamas.
Mursik on veider, ta peaks inimest kartma ja vihkama, aga ta hoiab ligi ja armastab täiega. Ei mingit hirmu. Ei mingit põlgust! Arusaamatu, aga ta võib jäädagi paitusi nautima.
Kuidas nii sõbralikku ja alandlikku looma on üleüldse võimalik lüüa, poolsurnuks peksmisest rääkimata, on küsimus juba psühhiaatritele. No ei saa mina taoliset asjas aru ja tegelikult ega tahagi saada ka.
Jaana, hella südamega noor naine ei suutnud Mursikut nähes pisaraid tagasi hoida - nii kahju oli temast! Eks ta kurb ole tõesti, et taolised asjad juhtuvad, aga õnneks oli kassijumal sedapuhku Eestimaal asjatamas ning aitas imelisele elluärkamisele kaasa.
Karin näitas meile trikki ka, mida Mursik üle kõige naudib. Nimelt meeldib kiisule kui tema põski silitada-masseerida ja ikka nii, et kahelt poolt korraga. Ohh sa mait! Silmad jooksevad köördi ja suust tuleb tatinire nagu koeral, kes grillribiga tõtt vaatab.
Karin näitas meile trikki ka, mida Mursik üle kõige naudib. Nimelt meeldib kiisule kui tema põski silitada-masseerida ja ikka nii, et kahelt poolt korraga. Ohh sa mait! Silmad jooksevad köördi ja suust tuleb tatinire nagu koeral, kes grillribiga tõtt vaatab.
Pärast umbes tunni kestnud tutvumisringi viskas kiisu juba tuttavaks saanud tugitooli ja jäi norisedes magama. Kohe patt oli teda äratada, transapuuri toppida ja väikesele lõbussõidule sundida.
Loodame, et kiisud lepivad ja siis on ka sellel ülimalt halvalt alanud loomamuinasjutul ilus lõpp - prints ja printsess võtsid seni vaid õues elanud väga haige kiisu ja viisid ta oma paleesse ning asetasid kalliskividega kaunistatud voodisse imepehmete siidiste patjade peale, kus ta võib mõnuleda oma elupäevade lõpuni ......
