"Imestan ja loen seda lugu ning ei saa aru, miks autor juhte süüdistab? Loomad ise jooksevad ette ja autojuhid pole süüdi", kostis helju röögatus kommentaariumis. Antud loos oli juttu Jüris autolt paugu saanud kiisust, kes teele vedelema jäeti.
Möönan, et loomad jooksevad tõesti tihti nii ootamatult teele, et juhil puudub väiksemgi võimalus õnnetust ära hoida. Samuti olen sunnitud tunnistama, et autojuhid oskavad valetada ja seega pole nad ka kunagi süüdi. Ka siis kui nad inimesest üle sõidavad.
Mäletatavasti jooksis kunagi ka Kakumäel üks koer "täiesti ootamatult" auto ette ja nii olekski jäänud kui poleks tunnistajaid, kes teisiti väitsid:
"Koer seisis keset teed ja vaatas lähenevat autot. Juhil oli piisavalt aega reageerida kui ta oleks teele vaadanud! Ta oli ninapidi mobiilis!"
Ma võiks neid näiteid kümneid ja kümneid jutti laduda, aga seda teate vast isegi, et nutitelefonid tõmbavad aina rohkem tähelepanu. On välja öeldud, et see on nüüd juba nr.1 õnnetuste põhjustaja, sest masinad läbivad pahatihti paar-kolmsada meetrit niimoodi, et juhil pole õrnemat aimu, mis seal ees toimub. Aga loomulikult pole nemad süüdi vaid see raibe, kes telefonid välja mõtles. Loom on loomulikult ka süüdi, et autod välja mõeldi ja "ratas" nii kiiresti veerema on hakanud.
Teinekord lausa mõtlen, et paras oleks kui mõni veel arenenum tsivilisatsioon veel suuremate masinatega meid samamoodi "ise-jooksis-teele, mina-pole-süüdi" lömastama kukuks. Enne paljud sellest aru ei saaks. Mis siin ikka jaurata. Aastal 2020 on selge, et juhid pole kunagi süüdi kui asi puudutab loomadega toimunud õnnetusi. Samuti on selge see, et 2020 on ilmselgelt palju nõutud, et juht masina kinni peaks ja ohvrist vähemalt teataks. Olgu siis nii ja peame selles valdkonnas alles arenema.
Antud juhul ma ei saa väita, et juht loendas Facebooki laike ning on täiesti võimalik, et kiisu jooksiski täiesti ootamatultise teele. Väita saan ma seda, et juht ei pidanud vajalikuks mingi kassiraipe pärast kinni pidada. Võib-olla ta ei saanud arugi, et see kass oli. Punkt ja Aamen!
Läksin Loomade Kiirabi Kliinikusse kiisule hommikul järele. Öö elas vaprake kenasti üle. Edasine tee pidi ta viima Kernusse Loomapäästegrupi kasside hoiukodusse, sest omanikku me tuvastada ei suutnud. Kliiniku assistent Karin Krutob palus korraks pidurit panna.
"Mul kursaõde töötab Jüri loomakliinikus. Kannata! Ma uurin sealt ka kiibinumbrit."
Edasine bürokraatia ajas mind lausa veidike närvi, sest kuigi loomaomanik oli seal teada, siis isikuandmeteseadus ei luba tema numbrit teps mitte mulle öelda.
"Me anname sinu numbri kassi omanikule ja oota kuni helistab!"
"Kuidas te seda ette kujutate? Kas nii, et seisan puuriga mitu tundi keset linna ja ootan pikisilmi omaniku kõnet? Ja kas minu eranumber on litsitelefon, mida võib kõigile anda? Sähke nüüd isikuandmetekaitset, mis ka minu privaatsuse peab tagama!
Asi on lihtne. Kas inimene tahab looma tagasi või mitte? Ei hakka mina siin pikalt jaurama! Nii kena kass leiab uue kodu 24 tunni jooksul ja oma viga, et andmeid registrisse ei kandnud!"
Õnneks tuli kõne lausa loetud sekunditega, sest inimesed tõesti ootasid teateid oma kiisust ning otsisid teda kõikjalt. Kahjuks nad Loomapäästegrupi lehele ei sattunud, mis omakorda tähendab, et peame enda olemasolust jätkuvalt rahvast teavitama, sest paljud pole meist endiselt kuulnudki.
"Iga loom peab jõudma tagasi oma koju!", on üks kirjutamata reegel, mida pühaks peame. Välja arvatud muidugi juhud kui omanik on selline, kelle juures loom virelema ja piinlema peab. Seadus käseb ka siis tagasi anda, aga olgem ausad, seda punkti me just eriti pühaks ei pea.
Koju tagasi jõudes miilustas Tuusti-nimeline kass ükshaaval kõigi pereliikmetega ja oma hellused sai kätte ka sama musta karva koer kui ta isegi.
Seejärel jooksis Tuust kohe pellerissse "oma potile". Kes reisul käinud need teavad kui hea ja armas on "enda pott ja enda voodi." Näikse, et ka vähemalt kassid oskavad samadest asjadest lugu pidada.
Ma tegin nimme sellised fotod, kus pererahvas peale ei jää. Miks? Eks ikka selleks, et neid igati toredaid ja tavalisi inimesi "ilmsüüta ja alati õieti käituvate" netikommentaatorite sajatuste eest säästa. Nagu välja tuli, siis kiisu ei saanud pauku üldse Jüris vaid Aavikul. See on väike koht Jüri lähedal, aga lähtusime sellest, mida looma tooja ütles ning ega me fakiirid ole, kes kohalikke olusid kõikjal ette näevad ja teavad.
Lõpp hea, kõik hea kui Tuusti edasine saatus välja arvata. Kui meil eesti inimestel on lootus kunagi karantiinist välja pääseda, siis tema vaeseke jääb koduaresti kuni oma päevade lõpuni. Võib-olla hea ongi, sest nii elab ta kauem. Perenaine kandis Tuusti koheselt registrisse, sest see oli puhtast laiskusest senini tegemata. Lisaks korvas pere Loomapäästegrupile kliinikule tasutud arve ja lisas sinna otsa ka ca kolmkümmend eurot aja- ja kütusekulu katteks.
Minu hing on rahul - Tuust sai ravi ja on kodus õnnelikult tagasi. Tema omanikud said läbi valusa õppetunni selgeks, et vabakäigu kassi käpp ei pruugi hästi käia ning registrisse kantud loom oleks ammuilma kodus olnud. Olgu see lugu ka teile õpetuseks!
