Ei-ei sõbrad! "Kohtumine Kobeda Kährikuga" hoopis. Imelik seaduspärasus - ilma kärntõveta kährikutel ikka suurem viga küljes, ilma karvata tegelastel aga sisemuses kõik korras.
Nii ka sellel tüübil, kes x-linna rahvale täna silma jäi ja lausa valla rahadega arstile toimetati. Ei.ei, ärge nüüd sapsige ja rahva raha ravile ei kulutatud. Ainult trenaspordile ikka. Kährikut aidata ei tohi ja sestap on mu jutt napp. Napi jutuga aga annetusi ei kogu. Mida siis teha?
Kährik, koer nagu koer ikka, oli üsna sõbralik tegelane. Küllap sai aru, et inime tuli appi. Paarkümmend aastat tagasi oleks julge metslooma puhul arvanud, et tegemist on marutõvega. Polnud nad haiged ühti, aga tont neist aru saab miks mõned oma loodusliku vaenlase külje alla poevad.
Tuleb meelde lugu kui kunagi retriiver Miaga metsas kondasime. Miakas ajas omi asju ja püherdas rabas. Istusin ja vaatasin seda lusti suitsetades pealt.
Korraga tuli kährik kõrvale ja pakkus seltsi. Passis ka Miat pärani silmi. Ei ma paitanud. Niisama istusime oma paarkümmend mintsi. Siis tegi minekut kui Mia veest välja tulema hakkas.
Tänasel kährikul käpaluu puhta puru. Kallis opp ja rahapuudus määravad ta saatuse. Ametijukud on õnnelikud:
"Hurraa! Löödigi maha! Üks kährik ometigi vähem!"
Võib-olla lõime, aga võib-olla ka mitte. Las olla. Üks küsimus vaevab aga endiselt mu pead, millele pole vastust saanud üle kümne aasta.
"Kui kaua peab üks inimese enda poolt loodusesse lastud (võõr) liik meite juures elama, et ka temast saaks põlisliik?"
