Ohh sa vana raibe! Täna öösel käisid lausa kolm endist pruuti unes kummitamas. Ärkasin nelja paiku külm higi otsa ees. Vaja siva patukahetsus paprile saada, muidu tulevad veel ukse taha - aisakell, aisakell ja hallelujah! Appi! Sedant pole nüüd küll vaja. Oma moor jätab veel kingist ka ilma!?
"Ma ei tahtnud sind enam emmata,
ilma sinuta palju parem oli lennata,
Jõulupühade eel teen seda siiski,
ära pea viha, elu on kuri ja raske niigi.
Meenuta vahelduseks parem toredat aega,
kuigi pärast lõppu jooksid peaga vastu aeda,
süüta küünal, oota päkapikke, kingid ava varem,
täna mõistad isegi - nii oli mõlemale parem.
Kohe tuleb jõulumees karvane ja purjus,
kadugu su hingest vaen ja kogu kurjus,
printsi leidmine toona sul nurjus,
olen tavaline mees, mitte tingimata lurjus.
Lepitust sobitada vägisi nüüd proovin,
mõtteis endiselt su täitsa paljaks koorin,
ehk see hädavale aitab, mata sõjakirves maha,
vat see oleks kingitus, mida päriselt tahan."
Mängiks veel sõnadega?
"Kell lööb kaksteist, ukse ees on tõld,
astu aga sisse sa vastik kiuslik mõrd,
seal istub prints, kes kullast kuube kannab,
kihlasõrmuse ja kuningriigi kohe sulle annab......
Annab ta jeee, saad hoopis odava kee,
ja üleüldse pole see tõld vaid roostes bemm,
ka mees pole prints vaid üsna minu moodi emm!"
Ei-ei, seda ei pane. Siis tulevad kindlasti ukse taha ja teevad kambaka. Eks näis kas oli abiks? Lähen uuesti nüüd magama. Ärge muretsege, võtsin rohud ka ära.
Hallelujah ja mingu meil kõigil hästi!
"Tiliseb, tiliseb aisakell,
porist hall, porist hall,
Tiliseb, tiliseb aisakell,
vett on täis nii mets kui maa."
