Nüüd on need kõik suurde karbikesse pakitud ja kenakesti vanamehe juures pööningul hoiul. No ei oska ma taolisi asju väga hinnata ning antagu mulle see andeks.
Parim suusõnaline tunnustus tuli kui veel "Reporteris" töötasin Ita Everilt, kes RAMETO juubeliõhtul mainis, et on fänn ja talle meeldib kuidas eesti keelt kasutan. See oli tippude tipp minu jaoks. On siiamaani ja rohkemat pole vajagi kui head sõna.
Täpi oli eile vapralt kohal ja temast olen palju kirjutanud - tuhanded inimesed elasid ju kaasa ning tahtsid kannatamatult arengutest kuulda. Homme ootab seda imekoera ees veel õnnetuses murdunud hammaste ravimine ja aastakese pärast tehakse ka uus kompuuterpilt lõualuudest, et kontrollida kas kõik ikka korras on? Eks ma kunagi kriban Täpist kindlasti veel kui trehvame, aga korrapäraste raportitega on nüüd küll kõik. Las aga elavad rahus oma elukest ja soovin kogu perele vaid parimat!
Täpi on "ühe inimese koer" ja oma peremeest armastab ta meeletult. Teisi, kaasa arvatud mind ta väga ligi ei lase ja need, kes kahetsesid, et ei tulnud kohale Täpit paitama, ei pea põdema - te poleks seda nagunii teha saanud.
Täpi ja Tanel seisid justkui kohmetunult kui korraga mehemürakas kotist paar raamitud pildikest võttis ja seejärel justkui häbenedes need meile koos dr. Valdeko Paaveliga ulatas.
Lihtne mees ulatas lihtsa pildikese sama lihtsale mehele, surus kätt ja vaatas sügavalt otsa. Ta silmist paistis vaid siirus ja tänulikkus. Ei midagi muud. See oli vägev! Täpi pildike seisab mu laual ja sinna see jääb, sest teeb hingele pai. No on hea meel ja natuke uhke tunne ikka ka!
Veel tuletab see pilt mulle meelde, et imedesse tasub ikka uskuda ja, et ka loomaelude säästmine-päästmine on seda võitlust, tagakirumiste-solvangute talumist ja muid üleelamisi kuhjaga väärt!
Täpi ja Tanel seisid justkui kohmetunult kui korraga mehemürakas kotist paar raamitud pildikest võttis ja seejärel justkui häbenedes need meile koos dr. Valdeko Paaveliga ulatas.
Lihtne mees ulatas lihtsa pildikese sama lihtsale mehele, surus kätt ja vaatas sügavalt otsa. Ta silmist paistis vaid siirus ja tänulikkus. Ei midagi muud. See oli vägev! Täpi pildike seisab mu laual ja sinna see jääb, sest teeb hingele pai. No on hea meel ja natuke uhke tunne ikka ka!
Veel tuletab see pilt mulle meelde, et imedesse tasub ikka uskuda ja, et ka loomaelude säästmine-päästmine on seda võitlust, tagakirumiste-solvangute talumist ja muid üleelamisi kuhjaga väärt!
