"Tibi rõõmustamisel pole piire!"

Täna hommikul äratas mustamäelasi väikese koera hale kiljumine, mis lõikas nii lihast kui luust läbi. 82 aastane pensionar, endine emakeele õpetaja Hilja Salk piilus kardina vahelt ettevaatlikult välja ja tardus soolasambaks.

Südamehaigele memmele oli avanev vaatepilt liiast. Pärast arstimite võtmist haaras ta värisevate kätega telefoni:

"Kas häirekeskus? Miks te number nii pikalt kinni oli? See kõik kordub taas! Ma ju hoiatasin!"

"Vabandage proua, aga meie kõik liinid on hõivatud Mustamäel toimuva tõttu. Kas te tahtsite ka sellest koerakesest teada anda?"

"Ise küsin. Ise vastan"

1. Mis see on? Väga kvaliteentne kutsikatoit
2. Kuskohast sain? "Urr ja Nurr" lemmikloomapoest
3. Palju maksis? Mitte üht senti ja täiesti tasuta anti (loodetavasti hakkavad kadedamad juba närvi minema)
4. Mis sa selle kvaliteetse kutsikatoiduga teed, mis sulle tasuta anti? Söön ise ära loomulikult.
5. Kas sa loomadele ka annad? Ei anna. Liiga kvaliteetne ja hea toit on!
6. Miks see toit masina salongis on? Kongis on luik ja ta polnud nõus koeratoidukottide vahel olema.

Aitüma Kätlin ning kogu "Urri ja Nurri" pere! 

Selle vahva annetuskingiga kuulutan Jõuluhooaja 2019 avatuks! Ho-ho-hooo!

"Tehtud! Päevale ja oktoobrikuule joon alla luige vabastamisega!"

Männiku noore luige haiglapäevad said läbi. Nii kui Loomade Kiirabi Kliinikusse sisse astusin, oli kohe tunda, et lind on majas. Nad on juba sellised parajad Pasa-Peetrid, aga antud juhul tegi see vaid rõõmu - toit-jook käib läbi ja see on peamine! Jeeeee!

Muuga kiisu loo lõpp ei ole hea, sest kompuutertomograaf tuvastas siiski seljaaju vigastuse. See aparaat on kordades parem kui röntgen ja seetõttu ei saanud öösel kohe sotti. Taolist vigastust täna inimene veel kahjuks ravida ei suuda .......

Minu eile õhtusele üleskutsele raviraha annetada reageeris 9 inimest. Konkreetselt seda kiisut toetas proua Liidia 50.- ja proua Katrin 10 euroga. Luige raviks annetas proua Viive 30 eurot. Kogusumma oli 325 eurot, aga selgitustesse polnud määratud täpselt kelle peale see kulutada tuleb. Oli lihtsalt, et loomade jne raviks või abistamiseks. Suur aitäh!

"Muugalt leitud vigastatud kiisu vajab abi!"

Tulistan kohe veel ühe loo valmis, sest algaval päeval ilmselt pole mahti üldse arvutit lahti lüüa. Megakiire päev tuleb - hommikul "Urr ja Nurrist" toit peale. Siis Tibiga arstile. Küllap mäletate seda vahavat kutsat, kes mu juures kunagi hoiukodus oli?

Loodetavasti saan seejärel luige vabastada ja siis läbi Viljandi ja Valga Tartusse põrutada. See on plaan, mis ei pruugi täituda, sest loomad taipavad ju ikka kõige ebasobivamal ajal auto alla jääda.

Ka see kiisu sai Muugal ilmselt ka autolt pihta. Head inimesed korjasid ta üles ja andsid Anna Aleksejevale, kes ei pidanud paljuks loomale Õismäelt järele sõita.

Anna koos sõbrannaga viiski ta Loomade Kiirabi Kliinikusse ja leppisime kokku, et arve jääb Loomapäästegrupi tasuda.

"Aitäh! Aitäh! Aitäh!"

Kui käite loomakliinikutes või mõnes loomapoeski, siis ärge imestage kui näete seal mingit kotikest või loomadele mõeldud tränihunnikut, millel ilutseb kiri "Heiki Valnerile!"

Täna oli keegi hea inime jätnud just sellise Loomade Kiirabi Kliinikusse ühes koerte dieettoiduga. Muide, ma juba tean kuhu see läheb? 

See toidukott rändab Valgamaale Angeliinale, kes on suutnud ühe õnnetu nälginud hinge täitsa palliks sööta.

"Loomapäästja vajas ka ise päästmist!"

"Suure plaani" kohaselt hakkasid päästjad paadiga luike karjääri tagumisse otsa ajama. Olin juba oma kümme ringi ümber selle järvekese jooksnud ja võhm hakkas otsa lõppema. Lisaks oleks siis ka kohe linnu bussi saanud panna.

Sestap sõitsingi sinna liivaluidete vahele. Mida mul karta? Neil pollaribussidel on ju nelivedu ja mo omal ka vints veel ees! Ülehindasin end ja masinat ning kinni me jäimegi, sest auto jäi künka otsa magu kiik.

"Kaks päeva müttamist tasus end ära - nooruke luik sai ravi ja on varsti looduses tagasi!"

"Mida sa luigega edasi teed kui kätte ta lõpuks saame?", päris päästekomando boss.

"Maha löön nii kui minema sõidate! Sellist vatti pole ma veel ühegi linnuga näinud! Kaks päeva ja üle kaheksa tunni müttamist! Kurat, nüüd jäi buss ka veel liiva sisse kinni! Maha ma ta löön!"

Praeguseks on protseduurid Loomade Kiirabi Kliinikus juba lõppenud ja tulema sain kuskil kella kümne ajal. Kõige suurem mure on praegast tegelikult toitumine, mitte haavad. Kui kaua lind pole süüa saanud, võime vaid oletada. Öösel ongi arstide esmaülesanne luike kasvõi sunniviisiliselt toita.

"Loomahülgajate ei teema ei aegu vast kunagi!"

See teema ei aegu vist kunagi, sest taolisi inimesi, kes loomi südametult hülgavad sünnib aina juurde. Ega nad aint loomi hülga vaid see iseloomujoon lööb välja ka suhetes inimestega, keda nad siis tuimalt ettekäändel või teisel üle lasevad.

Tänavune sügis oli rahulikum ja selle üle on mul südamest hää meel. See käib paraku vaid koerte kohta, sest sõbralikke ja puhtaid ehk kodukasse talu või lauda juurde justkui "selgest taevast" ilmumas on endiselt kümneid ja kümneid.

"Sinu peale on hea mõelda!"

Täna täpselt kaks kuud tagasi sai Taadu-Aadu aeg otsa. Justkui eile. Justkui sada aastat tagasi. Lõikab veel sisse, kuigi enam mitte nii teravalt. See kõik sõltub meeleolust. Väga palju pole mõelda ja meenutada muidugist vaja, vara veel.

"Su peale on hea mõelda!", ütles vanaema kui vene kroonust tulin ja naise võtsin.

Tema peale on ka hea mõelda ja jube-jube kahju, et ainult mõelda enam vaid saangi. Mõne üksiku inimese peale on veel hea mõelda. Aadu peale on ka kohe kindlasti hea mõelda - oli ikka paganama hea koer.

„Kubemetäid on väljasuremisohus!“

Jõudsin lõpule ühe teadusliku tööga ja ilmselt on see esimene siitmailt, mida ka „The Nobel Prize“ komisjon arutama hakkab. Looduslikest püsielupaikadest ja nende tähtsusest erinevatele liikidele olen kirjutanud palju. Sestap ei hakka metsade kadumisega seotud probleeme taas süvitsi lahkama vaid avalikustan uue tõsise teema, mida valitsusringkonnad järjekindlalt maha salgavad ja nimelt kubemetäide püsi- ja vääriselupaikade massiline karistamatu hävitamine.

"Vigastatud Kalamaja siilike sai ka hilisõhtul abi"

Loomade hädaabiliin 1414 töötab argipäeviti kella 10.00 - 18.00 ja puhkepäeviti 12.00 - 20.00 Üldiselt oleme me üsna viletsad, aga vähemalt selle aja sees anname parima, et ikka hädalise looma juurde jõuaksime.

Pahatihti ei jõua ka, aga võibolla olen oma kaasvõitlejate vastu liiga karm ning vabatahtlikkuse alusel ei annagi paremini teha? Eesmärk on igatahes aastatega aina paremaks saada, aga praegu leppige sellega, mis parasjagu olemas on.

"Mees pesi nõusid"

Mu nõudehunnikust oli rokaga kaetud uhke 90% ja sestap otsustasin hommikul korra majja lüüa. Et te mind nüüd täielikuks prükakolliks ei peaks, siis mainin, et nõusid väga palju just pole - igat asja kaks. Meile Ruudiga üks komplekt ja teine külalisele kui mõni peaks äkitselt läbi astuma või öömaja tahtma.

Õhtul sadas naabrimutt sisse ja tõi pannkooke. Tema taldrik siis veel lisaks. Ja hakkan mina korralikuks ning muudkui küürin.

"Peseks naabrimuti taldriku ka kohe ära, aga kuhu ma kolm alles jäänud kooki tõstan?"

Loomulikult kraanikaussi ja Fairy-seguse veega praetaldrikule tõstsin need!

"Mnjah, kes kooki tahab? Ärge häbenege! Õuna-Fairy on sigahea mekiga!"

"Anonüümne heategija maksis Sofi arve kinni!"

Annetuste kogumine on seotud suurte riskidega ja kunagi ei tea ette, millisele loomale inimesed kaasa tunnevad. On olemas muidugi mingid kriteeriumid ja "paremad ajad", aga kuidas sa ikka hädalise eluka kõrvale tõrjud põhjusel, et talle ju ei annetataks nagunii?

Samas peamine reegel on see, et täpset reeglit polegi. Minu senine suurim risk loomapäästes oli Täpiga, sest tegelikult plaanisin enne teda oma masina maha müüa, ühingu võlad kliinikutele suurusjärgus kuus ja pool tuhat kinni maksta ning kõik kuradile saata. Lõpmatuseni ei saa, ei jõua ja ei taha ka .......

Kahe masina alla jäänud Täpi puhul rääkisid kõik arusaamad eduka annetuskampaania vastu:

• Liigsuured vigastused ja tõenäoliselt sureb ära
• Omanikuga looma ei toetata
• Kuu oli juba keskpaigast üle ja palgapäev kaugel ehk rahval pole raha
• Taevasse tõusev ravisumma kergitaks ühingu võlakoorma juba väga suureks
• MTÜ va "juriidiline keha" ei vastuta tegelikult tühjagi ja lõpuks tuleb ikka endal sõprade-tuttavatega rahaasjad ää klattida. Poleks esimene kord.

"Kas teil istuvad Loomapäästes ainult lollid või?

Kõne Valgast minu eranumbrile

"Tere, Valgas ühe poe juures jalutab rebane."

"Ja miks see rebane teid segab. Las jalutab rahumeeli edasi!"

"Halloo! Kas te olete loll peast või? Kas teil istuvad Loomapäästes ainult lollid või?", viskas ärritnud naine toru ära.

Nüüd pidi mingis Valgamaa grupis hala lahti olema, kus ilmselt sama proua väidab, et loomapäästegrupp rebastega ei tegele ja jättis ta südametult hätta. Mnjah, oleks pidanud ikka esimesena käratama:

"Rebane! Olete te lolliks sel Valgas läinud või? Las raibe jalutab!"

"Ettevaatust! E-sigareti vedelik murrab teie lemmiku maha!"

Hoiatav tarkusetera ka ja sedapuhku täitsa tõsijutt. Vähemalt selles osas, et e-sigarettide tarbeks mõeldud nikotiiniga vedelikud võivad koertele halvasti mõjuda. Lastele mõistagi ka.

Sestap ärge jätke neid täitepudeleid ja aurutorukesi vedelema kui kutsikas majas on. Sama reegel kehtib ka asju suhu toppivate tittede kohta! Igaks juhuks kordan üle. Juhmidele noh!

Videos olev kutsa mekkis natuke ja tervislik seisund läks ikka üsna hulluks kätte - koordinatsioonihäired, oksendamine ja rahutus olid vaid osa sümptomitest.

"Taks Sofi ei vandunud alla ja võitles end elule tagasi! Hurraaa!"

Mõistagi poleks see "ellujäämine" Sofi-nimelisel üheksa aastasel Muhumaa taksiproual ilma loomaarstide lausa meeleheitliku pingutuseta õnnestunud. See on fakt! 

Koerakese seisund oli nii halb, et Kuressaares asuva "Taluapteek loomakliiniku" inimesed tõstsid lõpuks käed:

"Sõitke Tallinnasse loomahaiglasse. Meil pole siin saarel selliseid võimalusi!"

Ka kõikenäinud Loomade Kiirabi Kliiniku arstid olid päris nõutud:

"Uus nõue - loomaarsti assistent peab olema ka akrobaat!"

Loomakliinikud elavad samuti kokkuhoiurežiimil ja sestap tuleb aina väiksema hulga inimestega aina suurem hulk tööd ära teha. 

Vaadake või politseid. Uue, veel salastatud kava kohaselt, peavad nad alates 2021 aastast lisaks korrahoidmisele olema valmis ka sünnitusi vastu võtma ja tulekahjusid kustutama. See on riigile kõva kokkuhoid ja vabanenud päästjad ning sünnitusmajade personal suunatakse "mujale".

Loomaarsti assistendil peab seega olema vähemalt 5 kätt. Seda tõestab ilmekalt Loomade Kiirabi Kliiniku assistent Liisbeth Salutee, kes kinnitamata andmete kohaselt teenis varasemalt leiba Cirque du Soleilis akrobaadina. 

"Ka "Caramira" poekett asus Loomapäästegängi toetama!"

Tegelikult on see pealkiri üdini vale, sest minu ja Caramira ajalugu ulatub aega, mil veel Loomakaitse Seltsis olin ehk umbes 123 aastat tagasi. Võib-olla olin juba Liidus ka. Kes seda ikka mäletada jõuab? Nii, et ei asunud nad värskelt toetama ühti vaid pühkisime hoopis vanadelt lepetelt tolmu maha ja puhume vahepeal soiku jäänud tegevustele taas elu sisse.

"Loomapäästegrupile annetati kulda!"

Eelmisel reedel oli liiklus Põhja-Tallinnas, Koplis häritud ja nähes meie jõustruktuure nii maal, merel kui õhus tegutsemas, kahtlustasid paljud kõige hullemat - SÕDA. Tegelikult meie pisiriigile keegi taas kallale ei tunginud vaid Loomapäästegrupile annetati lihtsalt puhast kulda.

Kullavedu turvanud vahendite hulka kuulusid muuhulgas kaks õhuväe ja üks politsei helikopter ning Kopli lahel patrullis Eesti ainuke salastatud allveelaev Kärna-Ärni. Lisaks saatsid kulda vedanud sõidukit politseimasinad vilkuritega.

"Karismaatiline kõuts Ants sai abi"

"Kass ja karismaatiline?", hüüatab ehmunud lugeja. "Kuidas see veel võimalik on?"

On sõbrad täiesti võimalik ja ei pannud ma väljendiga puusse ühti! Mõned loomad on karismaatilisemad täpselt nagu inimesedki, teised jällegi mitte. Mis asi on karisma? Toon targa sõnaseletuse teile siis püüdlikult ära:

"Karismaatilisus on “eriline isiku omadus või oskus, mis võimaldab mõjutada või inspireerida suurt hulka inimesi” või “loomupärane omadus, mis inspireerib suurt entusiasmi ja pühendumust”.

"Alzheimer! Nüüd on kindel!"

Olen varemgi kurtnud, et mälu teeb trikke, aga alati lisanud, et muretsemiseks pole põhjust. Nüüd vist juba on ja möödunud nädalal läks asi ikka väga käest ära. See on juba tavaline nähe, et ma nimesid ja nägusid ei mäleta ega suuda neid kuidagiviisi kokku viia. 

Ühes kaubanduskeskuses astus mu juurde teisipäeval nooremapoolsem naine ja lobasime sõbralikult maast ja ilmast. Kindlasti pidi ta tuttav olema, sest ta teadis mõningaid seiku, aga vat meelde ei tule kellega tegu?

"No raudselt pole me maganud!", vaevasin oma peakest. "Seda ma ikka mäletaksin! Vist mäletaksin?"

"Kes tahab osta mobiilset herilastaru?"

Oma masinaga võõraste haigete loomade vedu on seotud paraja peavalu ja riskidega Suurimad neist on:

• Nakkusoht nii enda lemmikutele kui järgnevatele päästetud loomadele
• Liiklusturvalisus kui vigastatud stressis loom äkki ründama peaks
• Õite vänge hais

Enne maasturi müüki panemist sai tehtud paar keemilist ja paar osoonipesu veel otsa. Oli kasu, aga lebra jäi ikka tunda. Ostjad käisid ja kirtsutasid nina. Ei saa pahaks panna ja ise oleks sama teinud. Otsisin ilma ninata ostjat. Ei leidnud. Kõigil oli nospel keset nägu!

"Ettevaatust! Harjumaa loomasõprade ja -päästjate gäng ehib end võõraste sulgedega!"

Loevad ideed. Loevad mõtted. Loeb aastate pikkune töö. Loeb pühendumine ja visoon. Ka kontaktid ja tutvused loevad täpselt samamoodi nagu vene ajal.

Mõnedel inimestel pole mõtteid. Pole nägemust ja taolised peavad varastama - küll annetatud tarvikuid, roll up'e või kasvõi Facebooki - ja päristuttavaid. Nad varastavad teiste töövilju! Nad varastavad teiste inimeste elu.

Üks taoline on Katrini nimeline keskealine tädi, kes Loomapäästegängist lahkus. Tema levitatavad jutud ja kollase meedia tähelepanu viisid selleni, et kustutasin 300 ühist, enamasti enda tuttavat feissarist ära, et pääseda lõpututest päringutest, kes kellega käib, magab või miks enam ei maga?! Ära tüütas ja häiris.

"Meie gängi salarelv - Sõle loomakliiniku tibid"

Kes natukenegi turundust on õppinud, teab, et kõik need eilsed-tänased "Hortese"-ürituse lood oleks tark olnud järgmisel nädalal ühekaupa välja laduda ning siis muudkui uusi numbreid korrutada ja annetusi küsida. Tulu oleks kordades suurem olnud.

Õnnetuseks pole ma tark. Lisaks olen ma ka kärsitu ja tahan vanad asjad võimalikult ruttu kaelast ära saada. Veel ei taha ma häid lugejaid väga tüüdata. Teles oli mõnede lugude kohta ütelus, et "seda vorsti saab mitu korda lõigata."

Ka "Hortese" vorstist oleks saanud sada viilu, aga jätsin selle tegemata. Nüüd lõikan aga selle päris viimase viilu ja pakun selle suurima tänutundega Sõle kliiniku rahva vastu teile järada.

"Parim kink ja tunnustus!

Tegin kunagi kodu-kontorisse nn ego-seina, kuhu kenakesti kümned ja kümned tänukirjad ning tunnustused üles rivistasin. Uhke? Ei olnud tegelikult kui UNICEF'i tänutäht elujaatava ja halastust propageeriva tegevuse eest ning noorema tütre kritseldatud "Maailma parima issi" diplom välja arvata.

Nüüd on need kõik suurde karbikesse pakitud ja kenakesti vanamehe juures pööningul hoiul. No ei oska ma taolisi asju väga hinnata ning antagu mulle see andeks. 

Parim suusõnaline tunnustus tuli kui veel "Reporteris" töötasin Ita Everilt, kes RAMETO juubeliõhtul mainis, et on fänn ja talle meeldib kuidas eesti keelt kasutan. See oli tippude tipp minu jaoks. On siiamaani ja rohkemat pole vajagi kui head sõna. 

"Tore üritus tuli välja. Kohe väga tore!"

Eilne "loomakräu" on möödas ja täitsa tore oli. "Hortese" turundusjuht Manuela Kelt oli algselt küll veidi õnnetu vähese rahvahulga üle, aga õhtust aruandlust vaadates selgus, et inimesi käis täiesti tavapärasel tasemel. 

Eelmiste aastate "loomaüritustega" võrreldes oli aga rahvast kenakesti rohkem. Tuldi koos lemmikutega ja nii mõnedki olid meie varasemad kunded, kes nüüd hoopis teistsugust elukest elavad. See tegi südamele sooja ja meele rõõmsaks.

"Tule Hortesesse! Võid leida armastuse!"

Ja sealt ta tuli karges hommikus ihuüksi avara dekolteega, härmatis paljastuvatel rindadel helkimas nagu miljon teemantit. Lõdises vaeseke. Külm ju.

Loomapäästegrupp päästab ka inimesi ja nii ma talle meie gängi sooja jope ulatasingi. Sügavalt, sügavalt silma vaadates, tänupisar õhetaval palgel veeremas, ütles ta lõpuks tasasel häälel:

"Kelle koer? Jõlgub juba kolmandat päeva omapäi Tallinna ja Harku piiril?"

Päevale pani punkti telefonikõne, milles otsiti abi ühele koerale, kes juba paar-kolm päeva Harku karjääri lähistel asuvate majade hoovides nagu õige mees kunagi ringi tuuseldab. Veduri põikuulitsas elav mees oli mures ja paanikas:

"Kuule Valner, tule ruttu! Selle koeraga on midagi väga hullu tehtud! Ta on roheliseks nitrovärviga võõbatud! Appi kui haige maailm! Ta on näljutatud ka, terve kangi vorsti lihtsalt "hingas" sisse!"

Mees pani koera kinni ja jäi ootama.

„Autojuhid! Vähendage kiirust ja olge valmis pidurdama kui looma või lindu teel näete!“

Sotsiaalmeedia eelised ehk, et Loomapäästegrupi tänane pressiteade on siinses blogis mõnevõrra varem loetav kui pärismeedias.

Loomapäästegrupp MTÜ (LPG) koputab tänasel „Ülemaailmsel loomade päeval“ autojuhtide südametunnistusele ja palub loomi teepervel või sõiduteel nähes pidurdada, sest viimased ei pruugi kiiresti sõitva masina eest jõuda ära minna.

Õnnetusi loomade ja lindudega juhtub praktiliselt iga päev ja head inimesed saavad nende ravi toetada helistades Loomapäästegrupi täna avatavatele annetustelefonidele 9001313 (5.-) ja 9001414 (10.-). Ka uus loomade erakorralise abi ja nõustamisliini lühinumber 1414 hakkab tänasest tööle. Vanad numbrid 53230230 ja 9002323 töötavad veel pool aastat, kuid seejärel suunatakse need ühe teise loomi toetava projekti käsutusse.

"Jätke meelde gängi uued numbrid - 1414, 9001313 ja 9001414!"

Nüüd on see tehtud ja loodetavasti jõuavad sideoperaatorid Loomapäästegrupi uued nummerid täna ka kenasti tööle lülida. Eestlane on üks paras vingukott, kes enamasti hää meelega vaid halba näeb ja näpuga osutab. Minu viimaste nädalate kogemused on küll ristivastupidised ja absoluutselt kõik firmad ning inimesed, kellega kokku puutusin, aitavad lausa altruistlikult kaasa.

"Naerata! Salvestame!"

Hoiatussilte võib teha väga rangeid või siis võtta veidi iiszimalt. Meie gäng valib reeglina ikka selle teise, sõbralikuma variandi ja tellisime säherduse märgikese, mis allergikud aevastama ja pikanäpumehi püksi tegema sunnib.

Elame imelikul ajal - seadus ei luba pättusi teha. Tehakse ikka. Nüüd ei luba seadus juba ka pildistada. Ikka klõpsitakse, aga see on tänapäeva pattudest vast isegi juba jõhkram tegu kui ligimese tapmine. 

Toon teile eelmise nädala kentsaka uudise Prantsusmaalt, kus rongis istus liputaja ühe naisterahva vastu, kiskus aga tilli välja ja kukkus onaneerima.