"Heiks, abielluks õige?", tegi üks kena piiga, kellega tihedamini trehvan kui poissmehele sünnis, ootamatu ettepaneku.
"Tohoh! Nii äkitselt kohe? Kuskohast see nüüd tuli? Miks mina?"
"Ma tahan piinelda ja õnnetu olla. Ma tahan ärgata suu-silmad loomakarvu täis ja sa jahmerdad kogu aeg nendega ringi ning ei leiaks minu jaoks üldse aega. Kodu on sul ka kindlasti nagu laut! Ma olen selle ära teeninud! Palu mu kätt ja kohe!"
Nali naljaks, aga vaimset sadomassohisti pole mul veel olnudki. Aga miks ka mitte - mulle ju väljakutsed meeldivad kui olete mu viimase viie aasta suhtetralle jälginud ehk laias laastus olen ju täpselt samasugune. Naisel peab ikka mingi probleem, viga või vähemalt perekond olema, kelle tagant siis ajuvabade selgitustega kõrvalhüppeid tehakse.
"Ei-ei-ei, 24 aastane vanusevahe on ikka too much ja teeks minust hoopis pedofiili. Kiimas vananev pedofiil ja üdini õnnetu noor sadomassohist. Vat see oleks alles paar!"
Jääb ära, aga pole halba ilma heata - korvi saanud naiska saab ju nüüd ka väga õnnetu olla.
