Plaanisin küll pensile jääda ja rahulikumalt võtta, aga elu teeb korrektiive ning nüüd reageerin väljakutsele nagu segane.
Tänane Loomapäästegrupi kunde nr. 6 - Nõmme kilpkonn. Kiibi ja suukorvita elajas terroriseerid Mai tänaval ühte toredat peret.
Veri, pisarad, paanika ja pereema minestas. Elustasin ja tegin suust-suhu hingamist. Pereisa nägi ja siis vajasin juba ise elustamist. Naabri Kaarel elustas mind. Väk!
Ai-ai ja päh-päh konna omanik. Väga vastustundetu, et elajas ilma suukorvita oli, aga helista ikka. Ma tegelikult ei hakka riidlema ja saad oma kiskja kätte.
Kuskil kolmveerand tundi peale Facebooki postitamist helises taas telefon.
"Kuulsin, et mu punakõrv on sinu käes?", pärib kauaaegne hea tuttav Lada Mehikas telefonis.
"On jah! Loksub mul autos kaardilugejana veega täidetud karbis kaasa ja muudkui õpetab kuhu sõita on vaja."
"Vahi kurja! Läks üle meeter kahekümnese aia nagu niuhti! Tegin kõrgemaks ja enam ta ei pääse!"
"Ma toon ta sulle kohe ära."
"On jah! Loksub mul autos kaardilugejana veega täidetud karbis kaasa ja muudkui õpetab kuhu sõita on vaja."
"Vahi kurja! Läks üle meeter kahekümnese aia nagu niuhti! Tegin kõrgemaks ja enam ta ei pääse!"
"Ma toon ta sulle kohe ära."
See, et need kilbid on osavad põgenejad, teavad vast paljud. Nad on ka nii vinged ellujääjad, et oma looduse kaitseks keelati nende müük üldse ära. Vist keelati. Ei mäleta täpselt ja ei hakka kontrollima ka. Andke andeks see laiskus.
See "kilp" liikus siis ca kilomeetrikese kolme päevaga. Küllap pikutas mõnes heas aias vahepeal. Suurim ime on aga see, et ta teed ületades auto alla ei jäänud. Nõmme poole kihutajaid seal jagub hunnikus ja rohkemgi.
Õnnelik oli see kilpkonn ka seetõttu, et tunni aja jooksul pakuti talle suisa kahte kodu. Ei ma andnud kohe, sest loom peab ikka pärispere juurde tagasi jõudma. Alles siis kui omanik mõne aja vältel välja ei ilmu, saab minuga jutule.
"Ma pole väga targutaja loomakaitsja, kes alati süüd mõistab. Ikka juhtub, aga kas pilti ka teeme või ei hakka kirujatele põhjust andma?", pärin Ladalt enne lahkumist. "Ma ei pea ju ütlema, et see sinu kilp on."
"Minu poolest võid öelda ja pilti ka teha - nagunii neid kirujaid ja parastajaid jagub!", lööb Lada naerdes käega.
Õnnelik oli see kilpkonn ka seetõttu, et tunni aja jooksul pakuti talle suisa kahte kodu. Ei ma andnud kohe, sest loom peab ikka pärispere juurde tagasi jõudma. Alles siis kui omanik mõne aja vältel välja ei ilmu, saab minuga jutule.
"Ma pole väga targutaja loomakaitsja, kes alati süüd mõistab. Ikka juhtub, aga kas pilti ka teeme või ei hakka kirujatele põhjust andma?", pärin Ladalt enne lahkumist. "Ma ei pea ju ütlema, et see sinu kilp on."
"Minu poolest võid öelda ja pilti ka teha - nagunii neid kirujaid ja parastajaid jagub!", lööb Lada naerdes käega.
