„Katame lauad! Roki jõudis koju tagasi!"

Eile oli taas üks sellistest päevadest, mis annab kogu sellele loomapäästevärgile mingigi mõtte. Veider, aga viimase aja praktika on selline, et mida vähem ellujäämislootust loomale antakse, seda kindlamalt ta ellu jääb. „Köki-möki-vigastustega“ patsiendid viskavad aga kondi nurka. Rokile pikka pidu ei ennustatud. 

„Neid luid on võimalik lappida, aga koer jääb invaliidiks ja tõenäoliselt liikuma ei hakka! Eutanaasia on talle parim lahendus!“, oli ühe loomakliiniku kindel veendumus.

Läks aga teisiti ja kõik õnnestus üle ootuste hästi. Taastusravi puurirežiimil kandis vilja ja isegi närvid ühes käpas taastusid täielikult, mis on juba omaette imelugu. Vespal mäletatavasti nii hästi ei läinud ja ta pidi pärast aastast katset olukorda parandada siiski ühest käpast loobuma. Loomale pole see tegelikult suur kaotus ja igatahes meie „kolmjalgsed“ on küll selle planeedi kiiremad, tänulikumad ja elurõõmsamad elukad. 

Napilt jäi puudu, et kodusõit oleks edasi lükkunud, sest üle aastakümnete osalesin liiklusõnnetuses. Viimati läksid asjad nihu kuskil kaheksakümnendate lõpus, aga pärast seda on saatus mind isegi teele jooksvate loomade eest säästnud. 

„Oi andke andeks! Tegin tagasipööret ja tahtsin lapse laululava juures maha panna. Pea oli laiali otsas ja ei pannud üldse tähele!“, lausus mind oma autoga riivanud meeldiv naisterahvas.

„Ikka juhtub ja ega selles teetööde virrvarris saagi aru, kus keegi liikuma peab. Ma ei tea kuidas need asjad käivad, aga mul pole aega politseid küll ootama hakata. Koer peab veerand tunni pärast operatsioonile jõudma ja see on väikesest plekimõlkimisest tähtsam. Viin koera ära ja siis helistan. Kas nii sobib?“ 

„Loomulikult.“ 

Pärast telefoninumbrite, rinna- ja puusaümbermõõtude, laste arvu, koduste ja meiliaadresside ning muu vajaliku vahetamist läksime sõbralikult lahku.

„Olin meeldiv tutvuda!“, hüvastijätt pani naise esmalt kohmetuma, aga seejärel hakkas ta naerma.

„Oleks me vaid teistel asjaoludel tutvunud.“ 

Ei mingit röökimist, vassimist, süüdistamist, näpuga näitamist ega kisa. Kõik oli tõesti väga meeldiv ja väärikas ning tehke aga järele kui õnnetusse peaksite kunagi sattuma.

Roki ei lasknud ennast vahejuhtumist segada, aga püsti ajas end küll. Masinasse saamisega oli tükk tegu, sest va raip tahtis jõuga välja tungida. Käsitlematu kuidas nii suur koer suudab end rooli ja pingi vahele suruda ning seejärel seal isegi ringi keerata? 

Kliinikusse jõudsime veerandtunnise hilinemisega, aga andsin neile sellest aegsasti teada. Dr. Kristo Klaassen ootas meid juba välisuksel:

„Liigub üle ootuste hästi. Ilmselt eemaldan kõik fiksaatorid, aga esmalt teen röntgeni, et ikka kindel olla. Tunni pärast tule talle järele, aga ole juures kui narkoosi paneme ja ta ära kukub - Roki on sinu juuresolekul kuidagi rahulikum.“ 


Päris kõike jumstükke välja võtta ei saanud ja üks „kruvi“ jääb tema käppa elupäevade lõpuni.

„Kõik väga hästi, aga kuna tegu on alles kasvava kutsikaga, kes veel areneb, siis võib paari kuu pärast selle plaadi tõttu probleeme tekkida. Elame päev korraga, aga momendil on kõik paremini kui loota julgesin. Võib rahulikult koju lasta, aga ärgu omanikud tal veel täies mahus möllata lasku!“, tõmbas Rokit opereerinud Klaassen asja kokku. 

Natuke rahadest ka. Roki ravi läks maksma kõik kokku millimeeter üle kolme tuhande. Annetusi laekus millimeeter alla ühe tuhande, aga suisel aal on ka see summa tegelikult väga hea, sest reeglina ei pudene puhkuste tippperioodil suurt miskit. Loomapäästegrupp ja Viimsi lemmikupesa tahavad kindlasti mitte just kõige jõukamat peret toetada, aga täpse summa paneme paika esmaspäeval. Ülejäänu maksab perekond enda valitud graafiku alusel ilma protsendita tagasi. 

Ja nüüd selle loo ainuke negatiivne uudis. Loomapäästegrupi konto on momendil ligi paari tuhhiga miinuses ja sestap ärge väga arvestage, et meie käest ilmtingimata laenu saab kui õnnetus teie lemmikuga juhtuma peaks. Me ei saada pikalt ja mõtleme igati kaasa ning otsime võimalusi aitamiseks, aga seis on selline nagu just kirjeldasin.

Roki kibeles juba minema. Tänutäheks jättis ta igasse kliiniku nurka väikse hunniku ja ka ukse ees asuvale porivaibale siristas uhke loigu. Tegime siva minekut, sest Billy loomakliiniku kapitaalne puhastamine ei mahtunud kuidagi päevakavva. Ilmselt on mul nüüd targem mõnda aega loomi teistes kliinikutes ravida.

Tõmbasin mööda maad lohiseva stange traadiga kere külge ja sõit võis alata. Sedapuhku ronis Roki juba taltsalt sisse ja viskas kohe sirakile. Oi talle meeldib autoga sõita! Jääb laksust magama ja norskab sellise mürinaga nagu masinal oleks kuus turbot aiste vahel. Kui aga pikemalt seisma jääd, siis on kohe nutt lahti. 

Jõgevamaale, Kaude külla jõudes, võttis meid kogu omanike suguselts vastu. Punane vaip, lilled, konjakikarp, Kaitseliidu orkester ja kestvate ovatsioonide saatel peetud tervituskõned jätsid Roki absoluutselt külmaks. Mind mitte. 

Koer oli silmnähtavalt rõõmus, aga kuu aega kodust eemalolekut ning teiste inimeste hoolitsuse tundmine, olid teinud oma.

„Issver! Ta on justkui sinu koer! Ei jää enam sammugi maha!“, ahastas perenaine Anžeelika. 

„See läheb üle. Loomad on erinevalt inimestest megatänulikud ja peavad haiguse ajal nende eest hoolitsenud inimesi reeglina meeles. Nad on abitud ja klammerduvad. Minu kogemus, mitte absoluutne tõde, aga see läheb üle, sest nüüd hakkate te ju edasi hoolitsema! Ta pole teps mitte veel terve koer.“ 

„Annaks Jumal! Ma tunnen end nii süüdi, et akna lahti jätsin kui lapsi bussile viisin. Ma oleks pidanud seda ette nägema! Hommikuti kui põnnid kooli lähevad, siis ta viskab end teinekord bussi ette pikali ja ei lase neil minema sõita!“

„Ära mõista nii palju süüd enda üle! Kas kümned kassiomanikud nägid ette, et nende kiisud tuulutusasendis olevate akende vahel hinge heidavad? Kas ülejäänud koeraomanikud nägid ette, et nende kutsad just sel suvel ühtäkki rõdult või aknast alla hüppavad. Sellise võimalusega tuleb alati arvestada, aga ega elu saa seisma ka jääda. Roki jäi vähemalt ellu, teised mitte. Parem rõõmusta ja täna taevast!“ 

Vaatasin ka akna üle, kust Roki õue kargas. Kõigest teine korrus küll, aga ikkagi kõrge! Kui võtta elementaarne matemaatika ja hakata korrutama langeva keha kiirust, massi, tuulesuunda ja muid toredaid faktoreid, siis on ikka ime küll, et see Roki juba kuu aega hiljem ilma kõrvalise abita täitsa omal jalal käib.

Roki nuuskis mööda tuttavat hoovi ringi ja märgistas üle kõik kivihunnikud, nurgatagused ning lillepeenrad. Ta ei saanud üldse aru, et midagi oleks vahepeal juhtunud ja millest see kära tema ümber. Lõpuks viskas end bussi ratta ette sirakile justkui öedes, et tühja sa ilma minuta minema sõidad!

„Arvad, et sõidan sust üle ja saad jälle autosse ning suurde linna arsti juurde? Jääb ära! Ohh sind napakat!“, utsitasin ta püsti. „Viige ta parem tuppa! Mine sa hullu tea – hakkab veel järele jooksma ja teeb enesele viga?“ 

Tänan nii enda kui Loomapäästegrupi nimel Billy loomakliiniku personali ja dr.Kristo Klaassenit suurepärase töö eest. Tänan dr. Andrus Allast, Merli Pavelsoni, Kristine Siitani ja kogu Viimsi lemmikupesa kollektiivi järelravi ja tasemel hoolitsuse eest. Kniks ja kraaps kõikide Loomapäästegrupi toetajate ja fännide ees, kes Rokile halastasid ja talle uue võimaluse andsid. See kõik kokku on nii-nii vägev! 

Suure töö tegijad said tänu. Mina aga lilled, tordi ja konjaki ja peaegu, et isegi tüdruku ka. Ebaõiglane? Nõus, aga pahatihti ongi nii, et dirigent saab kogu au ja kuulsuse ning palehigis viiulit piinavad või pasunat puhuvad tegelased saavad vaid püsti tõusta ning alandliku naeratuse saatel publikule kummardada.

Et natukenegi seda ülekohut vähendada, siis viin selle tordi hoopis Viimsisse ja las aga söövad ja lähevad paksuks! Konjaki annan aga Billy loomakliiniku rahvale. Ei-ei-ei, seda ma nüüd küll ei tee, sest äkki panevad peo püsti ja kuhu me siis oma vigased loomad viime? 

Seda ei saa küll lubada ja sestap panen „Courvoisier“ konjaki oma veinikeldrisse paremaid aegu ootama - las seisab ja läheb aga paremaks ning kui ma kunagi viie, kümne või viieteist aasta pärast taas endale napsutamist luban, siis olete kõik koos minuga reisile „lollidemaale“ väga oodatud. 

Tänan lugemast ja Rokile kaasa elamast! Katame lauad! Selle noore koera päästmine on seda väärt küll!