07 juuni 2019

"Vedas! Oravalaps kukkus kõrgelt, aga jäi terveks!"

Täna varahommikul sadas Tallinnas, Tondil üks oravahakatis pea ees puu otsast alla. Oli teine üsna uimane ja Caroli Saaver hakkas abi otsima.

"Mida ma teen?"

"Ära tee midagi."

"Tal vist lõualuu puru?"

"Siis peaks vist reageerima nagu küll, aga vaevalt, et arstidel nii väikseid kruve on. Me pole tegelikult varem taolist asja teinud ja tõenäoliselt paneme ta siis tuttu. Ei hakka üldse udutama.


Kas saad ta ise kliinikusse viia või tulen järele? Viimasel puhul kaotame aega, sest pean enne oma koertega väljas käima, need juba jalad ristis ootavad."

"Saan küll viia!"


"Oki, ma annan kliinikule teada, et "meie" loom tuuakse. Nad nagunii hellavad üle ka."


Oravalaps kuulis meie telefonikõnet pealt ja pistis karjuma:

"Ei ole lõualuu katki! Ei taha arsti juurde minna! Mulle tuleb emme kohe järele", hüüdis ta end lahti rabeledes ja plehku pannes.

Emme tuligi. Enamus emmesid tulevadki reeglina ja see kehtib nii inimeste kui teiste liikide kohta. Mõned emmed ei tule ka, aga see lugu ei ole neist ....