"Kass oli puu otsas kolm päeva ja hoidis kogu see aeg vaid tüvest kinni!"

"Kuidas ta küll magab? Kuidas tal küll nii palju jõudu on, et ainult käppade jõul puust kinni hoiab?", ei jõudnud Ljova-nimelise kiisu perenaine Ljudmilla Baikova ära imestada. "Esimesed kaks päeva seal teisel puul ta rippus nagu pesu! Hoidis mingist okskesest ainult käpalestega kinni ja alla ei kukkunud! See on ju võimatu!"

Eile hilisõhtul sai edukalt lõpule üks isemoodi loomapäästeoperatsioon, mis õigupoolest algas juba kolm päeva tagasi. Kristiine kandis elav Ljudmilla otsustas Stroomi metsa jalutama minna ning võttis oma kahe ja poole aastase kiisu ühes. Pani aga traksid loomale korralikult selga ja arvas, et tuleb tore loodusmatk nii talle kui kassile. Läks aga teisiti.

Ljova hakkas metsas kartma ja läks stressi. Pole ka midagi imestada, sest toakassile võib mets ikka väga hirmus koht tunduda küll! Ehehee, mida me siin kassist räägime!? Ühe uudise kohaselt viidi Ameerikamaal algklasside lapsed loodusparki ja nad sõna otseses mõttes kartsid nii palju, et sattusid paanikasse ning kogu üritus jäi pooleli. Mõned vajasid hiljem psühholoogi abi ja vat see on ikka tase kuidas praegune elukorraldus Lääne kultuuriruumis mingeid "imelikke inimesi" valmis vorbib!

Eestis olukord veel nii hull pole, aga haridussüsteemi toel oleme samuti puuduliku loodusõppega sinnapoole teel. Küllap üsna varsti tulevad ka meilt uudised, kus kolmanda klassi Mihkel minestas ja vajas psühhiaatri abi pärast seda kui verejanulist murdjasiili linnapargis kohtas. 

Tegelikult on mul näide ka paari nädala tagant tuua kui koos loomaarst Kelli Lomperi ja Katrin Lehtveeriga käisime gaididele metsloomade päästmisest rääkimas. Üks tüdrukutest kartis Katsi pisikest taksikoera nii palju, et hakkas hüsteeriliselt nutma ning see lõi kogu plaanitud tunniplaani segi ....

Nüüd aga tagasi kass Ljova juurde ja jätame pisikesed elu- ja loodusvõõrad ilmakodanikud emmesid taga nutma. Mingil hetkel üks oksake Ljudmilla jalge all murdus ja see hirmutas kassi nii, et too rabeles rihmadest välja ja pani kabuhirmus punuma. Ja kohe esimese puu otsa, kus ta alla ei tulnudki.

Ljudmilla oli tore ja käis oma lemmikule puu all seltsiks. Küll ta keelitas ja kutsus, aga hirm sundis Ljovat küüned puusse ajama ja nii ta seal tikksirgelt seisis. Kass puu otsas pole mingi ime, aga enamasti nad lõsutavad mingil oksal. Ljova puul oksi polnud ja nii ta vaeseke seal seisis lausa kolm päeva jutti. 

Kui lõpuni aus olla, siis korraks ta käpad puudutasid ikka maad ka. Üleeile nimelt tõid päästjad ta alla, aga loom rabeles lahti ja pani kohe puu otsa tagasi. Käisin isegi teda kiikamas, sest kartsin, et kiisu saab kuumarabanduse või nõrkeb vedelikupuudusest. Õues ju praegu väga soojad ilmad! Õnneks polnud suurt tal häda midagi.


Eile õhtul otsustasime gängiga, et maksku, mis maksab ja saeme kasvõi puu maha kui muudmoodi kõutsi kätte ei saa. Õnneks seda polnud vaja, sest meile tõttas appi Jaanus Tramberg, kelle tööks ongi võimatutes kõrgustes köite otsas rippuda ja asju parandada.

Tavaliselt hakkavad kiisud kõvasti rapsima kui neile kõrgustes appi tõtata. Löövad aga küüned sisse ja siis on vaid saatuse küsimus kas alla kukkujaid on üks või kaks. Olen kuulnud lugusid, kus kass "päästja" eest pakku tahtis minna, alla kukkus ja selgroo murdis. Säh sulle kooki moosiga ja sestap kasutage alati aju kui kedagi päästma hakkate.

Jaanusel on kassidega kogemus olemas ja ka Ljova käitus taltsalt nagu oleks abimeest pikisilmi oodanud. Lasi aga end üsna taltsalt puuri pista ja nii nad koos Jaanusega maapinnale tagasi laskusidki. Sedapuhku olime me ka meie täisvarustuses valmis allapudenejaid püüdma, aga õnneks kulges kõik nagu pidi.

"Oli terve puu suure hirmuga täis pissinud, aga muidu läks meil kõik väga hästi!" , oli Jaanus rahuolev. "Ära ainult mu numbrit jagama hakka, sest neid kasse on kümneid iga päev puude latvades ja ei jõua mina neid alla toomas käia."

"Ole sa meheks ja ütle julgelt arve oma töö või vähemalt kütuse kulutamise eest. Loomapäästegrupp taob selle hea meelega kinni, sest ega me ise teda kätte poleks saanud"

"Ei-ei-ei! Ei mingit arvet! Vahest teen seda heast südamest vabatahtlikkuse korras, aga ärge mind väga tüütama hakake. Helista vaid siis kui viimane häda käes ja mitte enne kui kass on kolm-neli päeva puu otsas olnud!"

"Kokku lepitud ja niisama ei tüüta!"

Selles kolme-nelja päeva palves on iva sees, sest enamasti saavad kassid ise alla ja pole nad nii abitud ühti kui Ljova. Teiseks jääb kiisudel selle ajaga ka jõudu just nii palju vähemaks, et nad saab kergelt ja tervelt kätte. Nüüd teate arvestada ja palun jummala eest, et te Jaanust iga pisikese hädaga nüüd hulluks ei ajaks. Loomapäästegrupp tänab Jaanus Trambergi Alpinismi OÜ-st. Meie gängist müttasid selle teemaga kõige rohkem Katrin Lehtveer ja Tanel Veskimägi, aga teie kiitke ikka Valnerit, kuigi ma essugi ei teinud.  See on nii nummi! Kui tahate teada millist tehnikat ise oleksin kasutanud, siis vaadake aga ka viimane videojupp ära.  Tänan lugemast!