Mälu on ikka imelik asi. Kui aasta tagasi linna kolisin, siis andsin ühe intervjuu vene telekanalile ning pidin häbi pärast ää koolema, sest nii valesti ikka andis rääkida.
Puha ära ununenud, inglise keelest rääkimata! Pole midagi imestada, sest keel surebki kui seda ei kasuta. Näiteks käisin hiljuti Soomes lapselaps nr.5 ristsetel ja üritasin naissoost kirikuõpsi kohalikku keelt purssides ää sebida. Ei õnnestunud ja kindla peale oli see puuduliku keeleoskuse viga, mitte taevaste vägede sekkumine omade kaitseks.
Igapäevaselt läheb mul nüüd vene keelt vaja ja ka inglismannide keelepruuki vähesel määral. Üleeile trehvasin üht vana tuttavat, üht hindut kaupluses ja puhusime oma veerand tundi. Vist õieti ma loodan.
Hommikul kirjutas aga mulle üks väljamaa härra ja uuris kurikuulsa jänki Erik Embachi kohta. Üsna pikalt kribasime ja tuli vist välja küll. Ma vähemalt loodan ja mälu on ikka tore asi küll. Eriti kasulik on muidugist valikuline mälu, mille olen suisa perfektselt tänu loomapäästja hobile omanadanud kui ametnikud miskit pärima hakkavad.
Aga alati tuleb latt kõrgemale seada ja ka enda emakeelt peab pidevalt uuendama. Eks ikka selleks, et see kaasaegne oleks. Teen siis proovi võttes eeskuju igasugu plakatitest ja üleskutsetest, mis avalikku ruumi kaunistavad (loe risustavad)
Jaanifirelile! Jaanifirelile!
Tulge rannapartyle minu järvehousesse ja peame maha ühe great Jaanifire! Ilusad girlid on eriti welcomed! Õujeee!
