"Peremehi leinav Nässu kolis Põltsamaa lähistele peretütre juurde!"

Adavere-Anna, pärisnimega Nässu jäi kohaliku "Circle K" töötajatele silma täpselt kümme päeva tagasi kui ta keset Tartu maanteed ringi kooserdas. Naised tõid pulstunud looma siseruumidesse ja hakkasid abi otsima. Nii ta Loomapäästegrupi hoole alla jõudiski.

Nässu läbis Sõle loomakliinikus põhjaliku tervisekontrolli ja tunnistati igati kõbusaks vanakeseks kui seljalt maha tulnud karv välja arvata. 

Viimsi lemmikupesas pesti, pügati ja õlitati "see asi" kenasti ära ning lõpuks selgus, et tegu on pesuehtsa koeraga. Tänaval vastu tulles poleks seda raudpoltkindlalt väita saanud.

Esimene nädal vaatamata kuulutamisele tulemust ei andnud ning omanik välja ei ilmunud. Hakkasin juba vaikselt uut kodu otsima, aga esialgu andsin veel koerale aega, sest vanemad inimesed ei pruugi ju Facebookis olla. Üks meie põhimõtetest on, et iga loom peab alati oma inimeste juurde tagasi jõudma kui nad just mingid rämedad mölakad pole.

Lõpuks tunnistas üks inime hulkuva koera omaks. Seejärel võttis ühendust naisterahvas, kes kinnitas, et Nässu kuulus hoopis tema sel kevadel surnud emale ja isale.

"Ta nuttis ema-isa voodi kõrval inimhäälega ja pisarad voolasid. Ma pole elu sees taolist asja näinud, et loomad nutaksid ja leinaksid! Arvasime, et läks kurvastusest metsa surema. Sel aastal saab ta kaksteist ka juba. Otsisime kõikjalt, aga ei leidnud."

"Koeral polnud kiipi ja kuidas te kinnitate, et koer teie perele kuulub? Kas teil vähemalt fotosid on?"

"Ikka on! Kohe saadan! Nässu on minu perele nagu käega katsutav viiamne pidepunkt vanematega."

"Tean seda tunnet. Pärast ema ja venna surma oli mul samamoodi - tegin aga nende koertele-kassidele pai ja tundus nagu oleks neid endid silitanud. 

Emotsiaonaalne. Deep värk ja seepärast ma ei mõistagi inimesi, kes lagunenud puukuuri pärimise pärast teineteisel kulmud rulli löövad, aga lemmikloomad esimese asjana varjupaika viivad või maha löövad."

Nii sai ka "omandivaidlus" lahenduse, sest puuduv hammas fotodel kinnitas, et koer näikse nende oma tõesti olevat. See paraku ei tähenda, et me koera alati ära anname - pere peab ikka looma ka väärima ja tagama vastava elustandardi.  Et Nässukas võõras kohas stressama ei peaks, võtsime koos Lehtveeri-mutiga veel samal õhtul saja kilomeetrise matka ette.

"Ta otsib väga inimese lähedust ja magas meelsasti voodis. Me ei saa nõuda, aga tahaksime, et talle seda edasi võimaldaksite."

"Loomulikult magab ta voodis. Ta on kogu elu voodis maganud!"

"Päris kindlasti ei tohi ta õuekoeraks saada nagu maal pahatihti juhtub. Karvade puudumise tõttu tal kuudis pikka pidu sügisel poleks!"

"Loomulikult elab ta toakoera elu!"

"Mina ei tunne teid ja teie mind ning esmapilgul on iga viimanegi jätis kõige meeldivam inimene."

"Nõus."

"Võtan seda asja võibolla liiga tõsiselt, aga see jääb mind väga kummitama kui annan mõne looma halbadesse kätesse ja ta näeb hiljem näguripäevi. Sestap jääb Nässu Loomapäästegrupi nimele ja te olete ta hoiukodu elupäevade lõpuni. Kas selline asi on vastuvõetav?"

"Ma olen kõigega nõus ja olete alati teretulnud külla veendumaks, et me hoolitseme ta eest hästi!"

Vat selline veidikene kurb inimlikku ja loomalikku traagikat täis lugu, mis õnneks sedapuhku hästi lõppes. Nässu peale kulus veidike alla saja euro ja pere lubas kanda selle meie pangakontole. Omanikuga loom ja annetusid võiksid kuluda eelkõige neile, kes metsas elavad või kodust minema on löödud. Ei muud.

Lõpp hea, kõik hea ja tänan siinjuures Adavere ´"Circle K-s" töötavat kahte Eglet ja Avet, kes koera sõiduteelt ära toimetasid. Ilma nendeta oleks ehk Nässu elupäevad loetud olnud. 

Tagasiteel põikasime ka tanklast läbi, et (looma)elupäästjad ikka oma silmaga näeksid, milline Nässu nüüd välja näeb ja kallistasime nad korralikult tänutäheks üle.  Hip-hip-hurraa ka Sõle loomakliinikule ja Viimsi lemmikupesale - olite taas väga tasemel nagu ikka! 

Eraldi kniks ja kraaps Anne Rinnele ja Erko Elmikule, kes Nässu eest eri aegadel samuti hoolitsesid ning ränduri oma kodukatuse alla ajutiselt võtsid.  Ja nüüd katame lauad, sest järjekordne "loomalugu" lõppes nii nagu need ideaalis kõik alati lõppeda võiksid. Tänan lugemast!