Kas te olete taevast kukkuva linnuga vastu pead saanud?
Mina peaaegu sain hommikuse jalutuskäigu ajal. Ruts hüppas ehmatusega paari meetri kõrgusele kui see litaka otse tema kõrvale sadas. Ikka juhtub ja ega need linnud üles saa ju kukkuda kui õhus ää koolevad. Päris surnud ta siiski polnud, sest nii kui vares nokaga pani, tõstis vaeseke veel pead.
"Pastoi brat! Elusast peast me siin teist nüüd küll järama ei hakka! Enne teeme ikka vagaseks kui aidata ei saa!"
Vares tegi minekut kui lähemale astusin. Kajaka süda enam ei löönud ja küpse oli ta nüüd kohe päris kindlasti. Kuna ta lamas otse kõnnitee lähedal, siis võtsin ja viisin mere äärde põõsastesse peitu. Seal hea kena olla kuniks loodus ta omaks võtab. Ega see kena pilt ole ju kui nokkima tullakse.
Nüüd kujutage ette, et hädaldan veel natuke lastest ja rasedatest ja südamehaigetest memmedest, kellele see vaatepilt oleks väga halvasti lõppeda võinud ....
Loodus tärkab. Kohe-kohe on pisipere väljas ja läheb see sünni ja surma karusell lahti. Kena aeg. Julm aeg. Ilmselt tänavu lükkan telefoni üldse kuuks-paariks välja.
See on ikka väga karm. Kui te vaid teaksite ....
