Närvi ajab üks variser! Jutt mu naabrimutist, kes kõigile lahke näoga naeratab, aga seljataga kirub nii, et maa on must! Tädi on ise venelane, aga ilmselt pole Eestis suuremat rahvuslast ja hoidku jummel, et temasugune võimule ei pääseks - venelasi hakatakse minema saatma tuhandete kaupa ja ekrekad on tema kõrval süütud kooripoisid.
Olgu mainitud, et tädi tutvusringkond koosnebki peamiselt venelastest, aga taolisi kahepalgelisi varisere on kogu planeet täis. Närvi see mind ei aja, aga kopsu üle maksa ajab tema koerajalutamistava.
Vanamutt läheb joosuga üle platsi kui näeb, et mõni koerasitta üles ei korja ja sõimab näo täis. Ise ta aga ei korja eales! Isegi lasteväljakult mitte!
Tegin talle märkuse ja sellest tõusis kisa taevani. Enam me isegi ei tervita ja mutt ootab aknal, et tulla koridori röökima kui koju saabun. Haige!
Veel haigem on see, et tädike siiski nii palju omi kombeid muutis, et nüüd käib ringi kilekotike käes. Paraku koerasitt sinna ei jõua! Ta kummardub justkui üles võtma, kükitab, vaatab ringi ja siis tõuseb ning läheb oma teed. Täna jälle ja taas mänguväljakul! Püüa seesugune korrale kutsuda - kohe röögib nagu ratta peal.
Ei midagi uut ja palju toredaid inimesi! Ja taoline töötas veel kohtus ning otsustas inimeste saatuse üle! Kuul pähe! Vat see on juba tõesti väga-väga haige!
