Ega teda eriti keegi kuulanud, kuigi Esimese Eesti ajal oli loomakaitse organisatsioonidesse kuulumine massiline ning toonastest nimekirjadest leidis iga endast lugupidava poliitiku ja ärimehe.
Loomade olukorda see muidugi eriti paremaks ei teinud ja hobuste elusast peast nülgimist Peipsi kandis harrastati veel jupp maad hiljemgi.
Hobuseid meil enam ei nülita, aga tapaloomade elu on veel ka 2019 aastal äärmiselt sant. Meenutage või üht tapamaja lugu, mille avalikustasin aastakese stagasi. Mis muutus? Sittagi ei muutunud ning pärast väikest ohhetamist ja ahhetamist ei huvita ülejäänud elukate saatus enam kedagist.
Inimloomus on oma olemuselt juba värdjaslik - kasumiahnus ületab kaine mõistuse, vääritus, reeturlikkus, mölaklus, valelikkus, sõnapidamatus jne on saanud ühiskondlikeks normideks. Ikka on vaja ise laksud kätte saada ja siis alles vigadest õpitakse. Ikka on vaja oksa saagida, millel ise istutakse! Pohhui kuidas järglased ja planeet pärast mind hakkama saavad!
"Mõistus on tark, süda on rumal ning raha on mõistagi ainuõige JUMAL!"
"Loomade piinamine on patt!", kirjutatakse ilmselt ka aastal 2039 mõnes zeitungis kui Maarjamaal mingi ime läbi veel elada on võimalik. Eestlasel on ju pikk meel. Me ise tunneme selle üle vat, et uhkustki. Teised rahvad mõnitavad meid küll arengupeetusega aeglase taibuga idiootideks kuid meid see ei häiri.
"Üheksa korda mõõda, üks kord lõika!", ütleb meie vanasõna. Loomakaitse asju on viimase saja aasta jooksul mõõdetud juba üheksa miljonit korda, aga tulemuseni pole see viinud. Ilmselt oleme siis samasugused nagu enamus muid rahvaidki, kes teistsuguseid elukaid, aga ka inimesigi, elusolenditeks ei pea.
Miks ma nii räägin? Põhjusega ja homme saate sellest ise ka mõnest ajalehest lugeda. Ja lubage see laupäevane palvus lõpetada järgmiste sõnadega:
"Olge õnnelikud ja tänulikud, et te loomade või lindudena ei sündinud! Aamen!"
