"Kullamaa dobermanni kutsikad leitud! Kahjuks küll surnult."

"Kullamaa dobermanni kutsikad leitud metsast surnuna!", nii mulle telefonikõnes väideti. Meie soo juured on Kullamaaga tihedalt seotud ja sestap hoian sealsel elul veidike ehk ka pingsamalt silma peal.

Eile hommikul kirjutasin selle naise palvel, kes oma kutsikad Üdruma kanti loovutas, otsimiskuulutuse. Pererahvas ise ühendust ei võtnudki. Juba täna anti nende noorte koerte õnnetust saatusest teada. 

Ise pole kohal käinud ega pilte surnud kutsadest näinud, aga pole põhjust arvata, et ühendust võtnud inime jama oleks heast peast ajanud. Eilne postitus pani korraks ka sealse elu kihama. Mida siis kohalikud räägivad?

"Kutsikad leidis kohalik jahimees X metsast teineteise lähedalt läbinäritud kõridega. Kahtlustas, et hundid või šaakalid."


"Ma kohe seda juttu puhta tõena ei võta, sest kui kari taga ajab, jooksevad koerad ikka lahku ju. Ja lihtsalt näriti ainult kõrid läbi või?"

"Nii jahimees väitis. Ta mattis koerad kohe ise maha ka: Ei ole paha mees tegelikult."

"Miks omanikud ei matnud?"

"Talumees X võttis juba uue koera. Lubas teda aiast mitte enam välja lasta. Need emased dobermannid jooksid siin lahtiselt juba paar nädalat Silla ja Üdruma vahet. Maanteel pani üks naine isegi liikluse seisma, et neid alla ei aetaks"

"Mis kuradi peremees laseb oma koertel kaks nädalat ringi joosta? Kui koerad kurja teevad, lüüakse nad mõistagi kasti. Maal eriti. Jama kuubis!"

Vat selline lugu siis, mille liigitaksin taas rubriiki "Palju toredaid inimesi". Küsimusi on palju ja ka näpuga saaks nimeliselt näidata, aga milleks?

Kurb muidugi, et kaks noort koeraelu jäid elamata, aga nii ta juba on, et looma elu pole tuhkagi väärt. Ropendada tahaks, aga jään erandkorras sedapuhku väärikaks ja viisakaks....