Kogu mu tuttav maailm hakkas mõranema. Appi! Taolisi inimesi pole ju olemas! Issand, äkki on tulnukad, kes saadeti meid uurima ja eestlastega vastikuid katseid tegema?
"Eesti on hädaohus!", oli mu ainuke mõte.
Hommik. Hall ilm. Ei mingit rõõmu. Inimesed tusaste nägudega tulevad vastu. Ühe ninapidi mobiilis passijaga põrkasime õlgupidi kokku. Kissitav ja tige pilk:
"Miks koertel suukorve pole? Siin on avalik koht!"
Jummel tänatud, Kõik on endine. Eesti ei ole hädaohus!
Kordan, kõik on kontrolli all ja eestlus ei ole hädaohus!