"Naine nii armastab seda looma ja nuttis lakkamatult. See on ta ema kass. Ära tee midagi, sest ega me tohi ju nii andmeid ka välja anda. Ta siiski tõi ta ise ravile."
"Mis juhtus?"
"Naine rääkis, et oli ise tööl kui mees korraga helistas ja ütles, et kiisuga on midagi juhtunud. Oli teine kapi peal lääbakil olnud ja enne seda siis juhtuski midagi."
"See on ju puhas jama. Ma saan aru, et kukkus pea ees alla, millegi otsa, aga sellised vigastused ......."
"Me saame ise ka aru, aga kuidas sa tõestad? Lisaks naine on rase ka!"
"Ja see seisund lubab "ta armastatud mehel ja tulevasel lapse isal veel rohkem armastatud kassi surnuks peksta?"
"Jäta see asi sinnapaika. Vähemalt esialgu ja proovime ikka heaga!"
"Loomapidamisõigus eluks ajaks ära võtta. Kiisu kohe kasvõi jõuga ära tuua. Sadistist mees 150-ks aastaks vangi!", nõuavad nüüd kindlasti tigedad kassissõbrad.
"Ärge üldse erutuge, sest Nõukogude Eestis selliseid asju ei tehta ning antud nõudmised kuuluvad rohkem fantaasiafilmi kui reaalsesse ellu!"
Mis seal siis ikka? Vaadake seda kiisut abitu vihaga viimast korda, sest pärast kojusaamist lööb mees ta järgmises vihahoos tõenäoliselt juba maha. Palusin naisel mulle helistada, et ta kassi loovutaks, sest sealses kodus pole sellel "emme kallil kiisul, keda väga armastatakse" enam turvaline. Ei helistanud! Mis seals ikka.
"Hõissa pulmad! Head sünnitamist! R.I.P kiisuke!"
PS! Ärge nüüd arvake, et käega löön. Ma üritan teda täna ikka kätte saada ja seejärel ka uue kodu leida. Viimast leida pole mõistagi lihtne ning see tekitab järgmise väga loogilise küsimuse - milleks neid päästa kui neid mitte kui kellegile vaja ei lähe? Mina ei taha enda juurde elama kümmet kassi-koera. Ilmselt ei teha enamus meist. Ahh, et küll keegi ikka võtab? No okey! Proovime ja loodame siis .....
