“Mul pole aeda ümber, aga ta ei lähe hoovist ära. Ei tea, mis talle nüüd pähe kargas?”, laiutas perenaine käsi.
“Ta elab sulle ikka toas?”
“Ei ela, sest ta arvates on kuuris parem.”
“Mu juures oli küll voodis ja tundis end väga koduselt. Väikest koera on õues ikka õite narr aastaringselt elamas näha!”
“Minu poolest võib ta tuppa tulla, aga nuusib nurgad läbi ja siis lippab kohe õue tagasi. Ööseks panen ikka kuuri ukse lukku, et ta välja ei saaks, aga see on tema enda valik.”
Meie juttu hakkas ühtäkki häirima tagumisest aianurgast tulev haukumine, millega ilmselgelt taheti märku anda, et ka neid tuleks seltskonda võtta. Kui ma kuskil käin, siis viskan kiire pilgu peale ka teistele elukatele, et neil ikka kõik korras oleks. Seekord polnud erandiks:
“Seal taga elavad kaks tükki veel.”
“Ma viskaks pilgu peale kui sa vastu pole.”
“Mine aga ütle tere, mul pole selle vastu midagi!”
Avanev vaatepilt mind ei rõõmustanud ja nii ka perenaisele ütlesin:
“Elavad siin sita sees euroaluste peal! Mulle see küll ei meeldi! Seda asja tuleb muuta, muidu läheme tülli!”
“Ma pole jõudnud veel koristada, aga ega see õige asi tõesti ole. Nad ise veavad need kuudilobudikud prahti ka täis. Need on tegelikult mu surnud tädipoja koerad, kes siia toodi. Kuu või poolteist tagasi suri. Ma ei saanud neid ju lageda taeva alla nälgima jätta! Ja toidan ma neid korralikult!”
“Seda on näha, aga otsime uue kodu? Siin neil nüüd küll hea olla ei ole! Saan aru küll, et tahtsid parimat ja tänud sulle, et selga ei keeranud ning koeri varjupaika ei saatnud, aga mõtle mu pakkumise peale. Eks ole?”
Loo jagajatele tänud, et aitate Kallel ja Mallel enne suuri külmi sooja tuppa jõuda!
“Seda on näha, aga otsime uue kodu? Siin neil nüüd küll hea olla ei ole! Saan aru küll, et tahtsid parimat ja tänud sulle, et selga ei keeranud ning koeri varjupaika ei saatnud, aga mõtle mu pakkumise peale. Eks ole?”
Loo jagajatele tänud, et aitate Kallel ja Mallel enne suuri külmi sooja tuppa jõuda!