Pererahvas loovutas koerad mulle ja asusin neile kodusid otsima. Kalle kolib Kakumäele, aga Mallele veel seda päriskodu ei otsigi, sest haavad tahavad paranemist. Tal nimelt oli piimanäärmekasvaja, mis sai eelmise nädala lõpus ää lõigatud.
"Võtke see tobe vest mul seljast ära! Ma ise ravin ennast palju paremini!", nõuab ta aina häälekamalt. "Loomaarstid üritagu ise taolise hilbuga ringi käia! Sadistid!"
Tegelikult on täna juba Leediks kutsutav koerake malbe kut emme pai ja ta tahab vaid üht - inimese lähedust ja hellusi. Ma üldse ei imesta, sest kuigi ta eelmised peremehed olid loomade vastu igati toredad inimesed, siis ometigi näikse, et sedamoodi läheduse jaoks nad aega ei leidnud.
Ärge pange mulle pahaks, aga mina ei saa aru kuidas saab nii pisikesi ja armsaid koerakesi õues kuudis pidada? Ja just kuudis Kalle ja Malle kogu oma senisi elukese elasid! Õnneks on need päevad nüüd alatiseks möödas ja nende edasine eluke möödub hoopis teises kvaliteedis! Aamen! Saladuskatte all võin öelda, et neile on juba armastavad kodud leitud, aga sinna saavad nad alles pärast taastumist.
