"Otsime auto alla jäänud kassipojale hoiukodu! Seda muidugi juhul kui meil õnnestub ta eluke päästa"

Reksu edusammud annavad põhjust rõõmustamiseks, aga ärgem unustagem teisi liiklusohvreid, sest masina alla jääb neid iga jumala päev.

Meie tänane patsient on Viimsist pärit ja vaakus vaeseke teepervel hinge. Head inimesed toimetasid ta kliinikusse ja Loompäästegrupp maksab esmase erakorralise abiga seotud arve. Kiipi tal polnud ja seetõttu on ka omanike otsimine raskendatud. Äkki tal neid polegi?

Assaku Reks: "Aitäh, et halastasite ja võitlust mu elukese eest toetasite!"

Reks on juba nii palju toibunud, et palus mul Teile mõned sõnad edasi anda:

"576 inimest halastas mu peale ja annetas raviks sihukese ilusa hunniku nagu 8433,39 eurot. Minu peale on kulunud juba 3508,98, aga lahke koerana maksin ära ka paari metskitse, üheksa linnu, kahe jänese, kahe kassi ja kolme siilipoisi arved, mis juba mõnda aega võlana üleval rippusid. Kõik puha minu saatusekaaslased ehk autolt paugu saanud tegelased. 

Kasside arved oleks võinud muidugist maksmata jätta, aga ma olen momendil veel liiga sant ja nõrk, et õiendama ja klähvima kukkuda.

"Häda nende lastest tehtud fotodega!"

Uus aeg toob kaasa uued kombed ja targem on lapsi fotodel mitte kujutada. Veel parem kui te neid üldse ei pildista. Veel-veel parem kui neid üldse poleks! Kui te aga ei suuda siiski oma haiglasele kiusatusele vastu panna, siis peate soetama relvakapi, milles hakkate hoidma arvutit, kus laste fotod on.

NB! Arvutil peab olema 76-kohaline raskesti tuvastatav kood, et ükski pedofiil ja pahatahtlik kodanik seda ära arvata ei suudaks.

Viimati puutusin selle teemaga kokku selle nädala alul kui Loomapäästegäng hakkas häid inimesi üle lugema ja tegi vastava plakati. Sellel oli mäletatavasti poiss koos kuldse retriiveriga ja kes ei mäleta, siis vaadaku aga mu Facebooki taustapilti. Enda tütrepoeg Johan puha, et igasugu kisa ja jama vältida.

Plakat ei sündinud aga kergelt, sest kujundaja kukkus koheselt pragama:

Reegel nr.1: “Loomapäästegängi naistel peavad kenad kehad olema!”

“Tere! Ma sooviksin ka teie gängiga liituda, aga ma ei oska väga midagi otseselt loomakaitses teha. MiIlised nõuded teil kandidaadile on?”, päris hommikul reipa häälega naisterahvas telefonis. “Olen pikalt kaalunud, aga Reksiga juhtunud õnnetus sundis helistama!”

“Pole erilisi nõudeid, aga naistel peab kena keha olema! See on Põhikirjas sees ja sellest me väga taganeda ei saa.”

“Siis ma vist hästi ei sobi”, vastab ta naerdes.

“Ma ei lööks kohe käega. Tihemetsa Tiia oli meiega liitudes 124 kilo raske, aga täna reklaamib “Marati” pesu. Meil on eraldi programm vaegsaledatele ja see toimib väga hästi.”

“Robo-Reks elas üle 6 tunni kestnud ülikeerulise operatsiooni vapralt üle!”

Reks meenutab praegu tõelist bioloogilis-mehaanilist robotit, sest ta seljast välja turritavad rauad-klambrid-poldid tekitavad judinaid ning jätavad sellise mulje küll, et tegu on mingi ülisalajase katsega looma ja masinat ühendada.

Reksi ettevalmistamine operatsiooniks algas eile kell 14.00 ja 14.25 keeras Valdeko Paavel käised üles ning asus tööle. Ses mõttes on Valdekol muidugi huvitav töö, et koera lahti lõigates oli tal vaid ähmane ettekujutus ja plaan, mida tegema hakkab. Reaalse olukorra nägemine muudab aga tavaliselt seda suurt PLAANI ja siis tuleb juba “loominguliselt” läheneda. Tundub veider, aga nii just see on.

"Kuidas loomade päeva parem tähistada oleks?"

4.oktoober on "Ülemaailmne loomade päev". Ma ei hakka aga seda järgmisel nädalal tähistama mingi tühise pressiteatega, mille ainuke eesmärk on ühingu eksisteerimise õigustamine vaid paugutan kogu nädala nii, et teil ajud kärssama hakkavad.

"Millest sa siis kirjutad?", tahate kindlasti teada.

Annan natuke eelmaiku:

1. Aastaid tõukoeri väärkohelnud väidetav vaimuhaige mees viis bokseri näljasurma veerele. Reageerisime loetud tundidega peale teate saamist ja toimetasime Buchenwaldi vangi meenutava koerakese kiiresti ravile.

"Soomlaste loomakaitse areneb. Eestlaste oma teeb vähikäiku!"

Täna teatas Helsingi linna politseijaoskond, et lõi eraldi uurimisrühma, mis hakkab lahendama linna territooriumil loomade vastu toime pandud kuritegusid. Rühma ülesandeks on ka ennetus- ja teavitustöö.

Loomapäästegrupi hinnangul jääb Eesti soomlastest saja valgusaasta kaugusele maha ja see vahe suureneb, sest meie õiguskaitseorganid kaitsevad pigem „asja“ omanikku kui kuriteo- või väärkohtlemise ohvriks langenud looma.

"Valneri hüva nõu"

1

Palusin Katsil üht koera Muugale vaatama minna ja hellab teine tagasi õnnetu häälega:
"Õues olev koer on küll terve ja liputab saba. Ka toas olev kutsa pole suremas nagu väideti. Jotad siin küll ei ela! Kardina tagant nagu piiluti kuid lahti ei tehta. Mida ma teen? Siin pole ühtki inimest!"

"Võta telliskivi ja viska aken sisse! Kohe tuleb väga palju inimesi kohale!"

2

"Mu koer on väga kõhn kogu aeg olnud, aga nüüd lubasid naabrid loomakaitsesse teatada. Mida teha?"

"Oleme Assaku Reksi suhtes ettevaatlikult optimistlikud!"

"Oleme ettevaatlikult optimistlikud", ütles Loomade Kiirabi Kliiniku luude kokkulappimise võlur dr. Valdeko Paavel kui täna tehtud ülikvaliteetseid kompuutertomograafi ülesvõtteid vaatasime. "Lugu pole üldse ilus, aga ka mitte nii hull kui pelgasin."

Tõsi, alul nad üritasid ääri-veeri seletada, et alati ei saagi aidata ehk teisisõnu valmistati mind halvimaks ette. Ma polnud sellega mõistagi päri ja lubasin siis ise lõikama ja luid lappima hakata kui nad käpardid hakkama ei saa!

"Pahatahtlikud netikommentaatorid! Saage vähk ja kärvake piineldes maha!"

"Esimese kivi visaku see, kes ise on patuta!", sõnas Jeesus ja sai kohe litaka kiviga piki pead. "Ema kurat! See ütelus ei käinud sinu kohta!"

Ilmselt oleks ka Ema Teresa kividega surnuks pillutud kui ta siin oleks sündinud. Huvitav, kas eestlase põhitunnusteks ongi pahatahtlikkus, kirumine, vaenamine, kadedus ja teised "toredad" omadused? 

Kas me olemegi maailma kõige salakavalam rahvas, kes tegelikult kogu aeg rusikat põues hoiab ja teisele naeratava maski taha varjudes nuga selga tahab lüüa? Kindlasti mitte ja taoline on käitumine on vast inimloomale omane ning ajalugu pakub näiteid igalt mandrilt ja iga rahva seast.

"Imelised pääsemised - Sillamäe Silja"

Hetk tagasi sain Pille Toome'lt kena kirjakese:

"Täna on 23 september. Täpselt kaks aastat tagasi muutus meie elu, sest sa tõid meie perre Silja - kõige ilusama ja kallima kassikese.

Iga õhtu saadab ta meid magama, igal hommikul tervitab rõõmsana. Eile rääkisime mehega sellest, kuidas ma kodus mitu kuud palusin luba Silja meile võtta. Ta ei mäleta enam üldse kui vastu ta sellele alul oli.

"Miks te Assaku koerale ikka annetusi lunite?"

"Miks te pole teatanud, et annetusi rohkem vaja pole?"

"Mis mõttes?"

"Mul on kindlad andmed, et seda koera, kes enne Jüri ringi auto alla jäi, enam pole!"

"Mul on küll teised andmed"

"Ärge hakake pihta!"

"No ma siis ei hakka. Ilmselt räägite te Assaku koerast ja juba üleeile õhtul lõin ta labidaga loomasõbralikult maha. Eks ikka selleks, et mitte annetusi ravi peale kulutada. Kliiniku rahvale andsin mõistagi altkäemaksu, et nad vait oleksid ja kaasa mängiksid.

"Autolt löögi saanud noor koer võitleb oma elu eest. Kogume annetusi, et see võitlus raha tõttu ei katkeks!"

Täna õhtul kell 18.45 juhtus liiklusõnnetus Harjumaal,  Rae vallas, Assaku kandis, milles sai vigastada teele jooksunud noor koer. Viis minutit hiljem sündmuskohalt mööda sõitnud Marika Sepp nägi teepervel "tõmblevat ja visklevat" looma ning ühte peatunud halli Fordi numbrimärgiga 930 BDG, mille juht oma masina juures küürutas. 

Naine pidas samuti masina kinni ja läks abi pakkuma. Avarii põhjustanud autojuhi suhtumine oli aga Marika sõnul rohkem kui kummaline või isegi šokeerivalt ükskõikne. Toon teieni proua Sepa seletuskirja omalt poolt midagi lisamata:

"Loomapäästegrupp? Millega need veel tegelevad?"

„Oi, andke andeks, aga ma ei saa kohe vigastatud looma juurde tulla, sest olen tööl või puhkusel või lastevanemate koosolekul või tuhandes kohas veel. Olge mõistvad, sest me oleme siiski vabatahtlikud ja ei saa kohe reageerida! Aga kindlasti annetage meile!“ 

Taoline on stamplause, mida väga paljud loomadele abi otsinud inimesed kuulma peavad ja vihastada pole kellegi peale, sest nii see vabatahtlik värk käibki. Ja no tõesti ei saa ju jurist kohtuistungilt, perearst patsiendi juurest või müüja poest lihtsalt niisama minema jalutada, et auto alla jäänud loom kiiresti kliinikusse viia.

"Kanterile pühendatud saluut pani ehmunud koerakese kuulina läbi linna lendama!"

"Tere! Kas sa oled Heiki?", päris reibas naishääl telefonis.

"Olen."

"Mina olen Monica, Raua tänava sauna administraator. Sain su numbri Loomade Kiirabi Kliinikust."

"Mis siis juhtus?"

"Mul on siin üks pisike yorkie, kes imekombel sõiduteel joostes autode vahel ellu jäi. Ta lendas mööda Faehlmanni tänavat sellise hooga nagu püssikuul ja loomulikult autojuhid nii pisikest koera ei näinudki!"

"Ai-ai! Kas ta jäi siis alla või?"

"Lood elust enesest ehk palju toredaid inimesi!"

1

"Tere kas härra Valner?

"Mina jah"

"Naaber tappis mu kassi jõhkralt ära ja mattis oma aeda. Hiljem viskas meie õuele. Ta on ennegi kasse tapnud! Politsei ei tee midagi ja loomakaitse soovitas teile helistada."

"Kuidas saan aidata?"

"Äkki teete selle mehega midagi?"

“Vigastatud Aespa kiisu vajab heade inimeste abi!”

“Tervist, Ma leidsin kassi, kes on auto alla jäänud. Oleks teil kuidagi võmalik ta kliinikusse toimetada, sest endal see võimalus puudub? Hetkel on kiisu minuga, tõin ta tee pealt ära.”

Muidugi on meil võimalus vaene loom kliinikusse viia ja sellepärast seesamune Loomapäästegäng ju loodigi. Auto sõitis juba Aespasse ja viime kiisu kliinikusse.

Teie aga maksate raviarve. Nii see asi töötab ja ilma teie toeta võime rahulikult “putka kinni panna”, sest loomade ravifondi ju pole ja omast taskust pole neid kümneid või sadu õnnetuid hingi lõpmatuseni võimalik kuidagi ravida. Kiisu toimetasime Sõle kliinikusse ja uurisime-puurisime vaesekest koos loomaarst Merili Kesner‘iga üsna jupp aega ja väga põhjalikult. Oleme üsna veendunud, et autolt ta pauku ei saanud.

"Räägiks õige hobuseni**ujast?"

Kirjutaks teile täna ühest kevadel väidetavalt vahele jäänud hobuseni**ujast, kes isegi pollarisse taritud? Kevadel ei tihanud seda teha, sest oleme seda asja meie "Hobuabiüksusega" arutanud, aga ei oska teps mitte seisukohta võtta. Aga vaiki ei saa ka olla! Äkki nüüd on aeg küps?

Mis temast ikka kirjutada, sest keelatud selline teguviis ju Eestis pole, kuigi olen üritanud seda kriminaliseerida juba pikki aastaid. Mida ütlevad aga härrased ja prouased Justiitsministeeriumist?

“Meenutusi suvest – kümned ja kümned hädas piiritajad”

Piiritaja lamab siin ja piiritaja lamab seal, pole olemas suuremat muret ilma peal!

Teated hädas piiritajatest ummistasid telefoniliine kui meid “suur palavus” nuhtles. Nende kullipoegadeks peetavate lindudega on tegelikult igal aastal häda ja päevas kuni kümme on igati normaalne taks.

"Kas Kose joodiku koer jäigi auto alla?"

"Mul on selline mure, et küla vahel jookseb ringi pisike koer, omanikuks on joobes meesterahvas, kellel ilmselgelt on koerast ükskõik.

Palusime sõbrannaga, et ta koera koju viiks. Selle peale vastati mulle, et “ta on ise loll, jooksis mulle järele!" Koer oleks korduvalt auto alla jäänud ning kui ütlesime talle seda, saime vastuseks, et “las jääb siis” ning tõstis oma õllepurgi suu juurde ning jätkas joomist. Mida teha kuidas käituda?

Istuvad sõbraga pingi peal ja ärritusid kui ütlesin et see ei ole okey. Mul on tõsine mure ja ma ei tea mida teha? Ma ei saa teda enda juurde ka võtta, sest mul endal kassid ja koer, kes võõraid ei usalda. Proovisime helistada ka loomakaitsesse,
aga ei saanud kedagi kätte".

"Hüljatud? Unustatud? Niisama kinni seotud?"

"Tere! Sooviksin natuke abi. Nimelt leidsin Tartus puu külge seotuna ühe väiksemat kasvu koera. Päris tükk aega siin olnud, vaeseke näeb väga halb välja, on pisut arglik, aga lasi mind ligi kui talle juua viisin.

Mida ma peaksin tegema, süda ei lase siia jätta? Praegu on ju sügis ka ja loomi hüljatakse palju!"

Väidetavalt juba tunnike jälgitakse Tartus, Mõisvahe 55 ühte puu külge seotud koera. Kuna see asub otse Anne Selveri juures, siis palusin kannatada, sest omanik võis ka poodi minna.

"Anita Linnik tappis jälle ühe hobuse! Mitu suksut peab veel surema, et Eesti riik midagi ette võtaks?"

Lgp Lääne Prefektuur

“Käesolevaga edastan Loomapäästegrupp MTÜ avalduse kriminaalmenetluse algatamiseks seoses hobuse põhjendamatu tapmisega Anita Linniku poolt. 

Avaldan siinkohal lootust, et PPA kui järelevalveasutus ei ürita ka seekord otsitud põhjustel kriminaalmenetlust algatamata jätta. Menetluse algatamata jätmine oleks igas mõttes julmuse ja jõhkruse jaatamine.

Kui mitu hobust peab veel antud proua käes piinlema ja surema, et Eesti riik ennast hoolimatu julmuri suhtes kehtestama hakkaks?”, küsis Loomapäästegrupp politseile saadetud kriminaalmenetluse algatamisavalduse eessõnas.

“Germo Koltsin! Äkki viid oma armsad koerad arstile? Kõrvaravi on tüütu, nõuab järjepidevust, aga mitte kallis!”

Foto on illustreeriv ja antud koera eest hoolitsetakse hästi!

“Tere hommikust Heiki.

Kuna ei tea kuhu oma murega pöörduda, siis otsustasin Sulle kirjutada. Juhuslikult juhtusin nägema loomi, kelle eest ei hoolitseta! 

Nad on karvased ja kasvajaga koer ei kõnni. Nooremal on väga suured valud kõrvadega! 

Jube olukord! Omanik on kogu aeg ära ja ei hooli oma koertest. Karvased, kasimata ja valudes ………..

"Loompäästegrupi koduleht alustab rämeda kiisutapulooga!"

Loomapäästegrupi koduleht on valmis astuma ilmarahva ette. See pole valmis, ei-ei, kaugeltki mitte ja võrrelge seda palun uue majaga, mil seinad püsti ja katuski peal. Mõnedes tubades on tapeet seinas, teistes pole veel aknaidki ees. Tegelikult ei saa see koduleht kunagi valmis, sest uusi lugusid, mõtteid ja tehnilisi lahendusi tuleb kogu aeg peale. Varsti-varsti on ka täna nii uuena tunduv kujundus vana ja siis on vaja kõike otsast alata ....

“Peranaist leinav kiisu otsib uut kodu!”

Vahest läheb nii, et loom elab oma pererahva üle ja Madratsi-nimelisel kiisul just nii halvasti läkski. Tema perenaine, 70 aastane Niina viidi haigemajja ja sai varsti oma Tallinnas, Nõmmel asuvasse koju tagasi. Kõik arvasid, et halvim on möödas, aga järgmisel päeval südika daami ramm rauges ning ta sulges igaveseks oma silmad.

Madrats on segaduses, kräunub meeleheitlikult ja otsib Niinat mööda elamist taga. Ainukest tröösti pakub kiisule nooruke Caroleine, aga ega temagi saa ju kogu aeg kassi juures olla. Caroleine on Madratsist vaimustuses, aga päris omale ta teda võtta ei saa. Neiu kirjutas: