See on sulatõsi ja ma polegi arvanudki, et ma mingi "jube vinge võll" olen. Ma olen alati väitnud, et olen lihtne nagu "Siberi vilt", kes on seda meelt, et kassile naela silma löömine pole okei või, et kui looma oled võtnud, siis pead teda ka toitma ja ravima. Ei muud. Mis puudutab aga otsustamist, siis midagi otsustan ma ikka küll. Näiteks kui otsustan nagu eilegi Sõle kliinikus, et liit tasub arve, siis nii ka on ja jääb! Sellega kaasneb muidugi vastutus ja ma ise korjan annetused kokku, et arve ikka tasutud saaks.
Kes või mis on üleüldse loomakaitse liit? Liit koosneb enamasti MTÜ-dest ja nemad ongi LIIT. Liidu põhiülesanne on eelkõige liikmete huvide eest seista ning valdkonna probleeme avalikkusele ja seadusloojale teadvustada. Punkt.
Täna tegelevad liidu vabatahtlikud aga pea kõigega alates juriidilisest pasast, loengutest koolides kuni kalade ujuma ja lindude lendama õpetamiseni. Mõned koerad ja kassid ka sekka. Siis veel kodulehe haldmine, meililistide koostamine, tuhandetele murekirjadele vastamine ja inimeste nõustamine, blogi pidamine, seadustes lappamine jne jne. Väga palju kuidagi minu jaoks, sest senini arvasin naiivselt, et saan kõigega kenasti hakkama. Loomulikult oldi mulle väga kõvasti abiks, aga ikkagi ...
Mina ei taha kellegi huvide eest seista ja ka seadusloome kallal kõpitsemine on tühi vaev ja ajaraisk. Kaebuste vorpimine politseile on sama mõttetu, sest nagunii menetlust ei alustata või lõpetatakse. Uskuge mind ja räägin praegu oma 11 aasta kogemusest, mil võimuorganid ehk isegi 98% juhtudel meid lihtsalt viisakalt persse on saatnud.
Mida ma siis tahan? Ma tahan näiteks, et auto alla jäänud loom imekiirelt valust vabaks ja arstiabi saaks. Ma tahan, et raskel lehmaketil koera ihusse tungida lasknud peremees saaks kolaka vastu nina ja viiks ta arsti juurde. Ma tahan veel palju asju, mis on otseselt vaid elukate päästmisega seotud. Muid asju ma ei tahagi enam ise teha ja las nendega jändavad teised.
Seda on varemgi soovitatud, aga äkki on nüüd aeg küps "Heiki Valneri loomapäästjate ja -sõprade gängi" loomiseks? Ainult kriitlises seisus ja ilmselgelt piinlevate loomade operatiivne abistamine ning ei midagi rohkemat! Loomapäästegäng on tegelikult tänagi juba olemas, aga lükkaks ta ikka täiesti iseseisva ja sõltumatu üksusena rahva ette? Siis poleks ka kellegil midagi mögiseda - kes tahab on kambas ja need, kes arvavad, et ma olen idioot, hoiavad lihtsalt eemale. Lihtne!
Viimati kui "animal rescue-listi" vaatasin, oli seal 116 vabatahtlikku. Kahjuks on enamus neist küll vaid "nimed paberil" ja loomadele appi tõttavad ikka ühed ja samad tüübid. Vat nendest "tegijatest" võikski uue gängi luua.
Kas inimesed ka erakontole annetavad või tekib seakisa taevani, et hakkan loomade arvelt rikastuma? Kisa on nii või naa juba 11 aastat olnud, aga küllap ikka usaldatakse kui ma juba nii kaua rokkinud olen. Alati saab asju ka väga läbipaistvalt ajada ja eeskujud on siitsamast Facebookist võtta. Näiteks Gabriel Vodolatzenko tegutseb ju ülivõimsalt oma fännide abiga ja teeb seda tänamatut tööd sõltumatult väga suure kirega. Sajad loomad on tänu "Gabrieli kambale" saanud uue võimaluse ja sinna kampa lisan ma meelevaldselt ka kõik annetajad, kes seda missiooni rahastavad.
Ärge võtke seda kui lubadust, aga tõsi on see, et täna olen teelahkmel ja vanas mahus enam ei viitsi, ei jõua ja ei taha ka. Mõelge ikka kaasa ja eks tulevik näitab kuidas läheb!
NB! Palun ärge "täägige" mind igas Eesti otsas oleva looma-linnu juurde, sest ma ei jõua ju nagunii sinna. See teeb mu olemise kehvaks, sest pole väga hea elada teadmisega, et kuskil piinleb veel üks loomake, kes ehk tänu minu võimetusele abi ei saagi. Iga jummala päeva jooksul koguneb neid õnnetuid hingi niimoodi ju õite palju ning seeläbi kasvab minus teadmine, et elan ühes kuradi alaarenenud rahvaga hoolimatus-sadistlikus riigis. Too much! Väga too much! Sorry sõbrad!
Kas inimesed ka erakontole annetavad või tekib seakisa taevani, et hakkan loomade arvelt rikastuma? Kisa on nii või naa juba 11 aastat olnud, aga küllap ikka usaldatakse kui ma juba nii kaua rokkinud olen. Alati saab asju ka väga läbipaistvalt ajada ja eeskujud on siitsamast Facebookist võtta. Näiteks Gabriel Vodolatzenko tegutseb ju ülivõimsalt oma fännide abiga ja teeb seda tänamatut tööd sõltumatult väga suure kirega. Sajad loomad on tänu "Gabrieli kambale" saanud uue võimaluse ja sinna kampa lisan ma meelevaldselt ka kõik annetajad, kes seda missiooni rahastavad.
Ärge võtke seda kui lubadust, aga tõsi on see, et täna olen teelahkmel ja vanas mahus enam ei viitsi, ei jõua ja ei taha ka. Mõelge ikka kaasa ja eks tulevik näitab kuidas läheb!
NB! Palun ärge "täägige" mind igas Eesti otsas oleva looma-linnu juurde, sest ma ei jõua ju nagunii sinna. See teeb mu olemise kehvaks, sest pole väga hea elada teadmisega, et kuskil piinleb veel üks loomake, kes ehk tänu minu võimetusele abi ei saagi. Iga jummala päeva jooksul koguneb neid õnnetuid hingi niimoodi ju õite palju ning seeläbi kasvab minus teadmine, et elan ühes kuradi alaarenenud rahvaga hoolimatus-sadistlikus riigis. Too much! Väga too much! Sorry sõbrad!
