Siis tuli Krantsul jooksuaeg ja vanaproua pidas targemaks koera enda juurde tuua. Nii oli ka mugavam, sest iga jumala päev ca nelja kilomeetri maha vantsimine hakkas üle kaheksakümnesele naisele väga tervise peale. Siis jäi aga Krantsu väga haigeks ning Vilve otsis abi, mida talle lahkelt ka lubati.
Siis helistati juba mulle, et kas ma saaksin Krantsu kliinikusse toimetada. Seda väikest asja peab vanainimene ikka saama. Igaks juhuks küsisin üle, et jutt on ikka kõigest transpordist, sest uusi arveid ei saa Loomakaitse Liit enne lubada kui vanad võlad on kliinikutele tasutud. Veendunud, et saime ikka teineteisest ühtemoodi aru, hellasin Katrin Lehtveer'ile ja palusin tal Vilvet ja Krantsut aidata.
Kats toimetas palavikus oleva loiu koera Sõle loomakliinikusse ja tema tervislik seisund pani ahhetama isegi sealsed loomaarstid Merili Kesner'i ja Ketlin Sõstra.
"Appi! Te tulite viimasel hetkel! Meil pole nii hullu mädaemaka juhtumit varem olnudki! Tal kohe lirtsus see ollus kõik sisemuses ja pritsis välja kui lõike tegime. See oli ikka väga jube!"
Kuna olin ise Tallinnas käimas ja istusin Järvamaalt leitud Pukoga just Kopli kliinikus, siis hüppasin korra ka "Sõlest" läbi. Polnud ammu ju sealset rahvast näinud ja see asus ka kenakesti lähedal - lähen ütlen vähemalt teregi. Hea oli, et läksin, sest seal oli ka üks paras segadus sellega, kes Krantsu arve tasub?
"Kas Liit maksab Krantsu arve?", küsis Merili.
"Ei maksa! Ma lubasin ainult transporti!"
"Vanaproua ütles, et loomakaitse maksab. Selle annetaja käes, kes koera kliinikusse toob, olevat kogu raha."
"See on küll mingi jama ja Katrin ega Liit seda nüüd küll ei maksa."
"Vilve rääkis jah midagi Loomakaitse Seltsist ja imestasimegi, et miks Liit ta siia tõi?"
"Mind ajab see ebamäärane "LOOMAKAITSE tegeleb, LOOMAKAITSE maksab, LOOMAKAITSE käis kohal, LOOMAKAITSELE on teada antud", täiesti marru! Kõik, kes kiisule pai teevad ja tuvile leiba viskavad on ühtäkki loomakaitsjad ja keegi ei saa enam millestki aru! Ma uurin asja!"
"Ära uuri midagi. Kõik on korras. Vilve suutis kokku koguda 220 eurot ja me kirjutame ülejäänu korstnasse. Põhiline, et Krantsu sai päästetud."
"Ei-ei, nii ikka ei saa, kliinikul on ju pangalaen kukil ja see on siiski töö! Enamus inimestest ei tee oma tööd ilma rahata välja arvatud mõned idikad nagu mina või teised liidu vabatahtlikud! Meil pole see muidugist ka töö vaid ikka hobi! Ära sapsi, ma hellan Seltsi ja räägin asjad korda - nad on täitsa okei tüübid ja kindlasti on tegemist arusaamatusega!"
Ja möödarääkimisega oligi tegu. Loomakaitse Selts lubas proua Vilvele, et tasub kõik operatsioonijärgsed kulud, vaktsineerib-kiibib ja leiab Krantsule ka uue kodu. Vanaproua sai lihtsalt valesti aru. Enne operatsioonipäeva pöördus minu poole aga hoopis kolmas inimene, kes enamasti kiisusid aitas ja palus vanaproua koerale transpordiabi. Seda ta ka sai.
Vat sellest siis ka segadus ja keegi ei petnud kedagi ega teinud ka tahtlikku külmarvet Sõle loomakliinikule. Inimesed ei tee Seltsil ja Liidul lihtsalt vahet ning see on ka arusaadav. Kui siia lisada veel kümned muud organisatsioonid ja riigipalgalised nn loomakaitsjad, siis ongi hullumaja puhvet käes.
"Seltsis on mökud, aga meie oleme ägedad!", olen ma ikka pärijatele vastanud ja loodetavasti ei pane head kolleegid Loomakaitse Seltsist seda naljana öeldud tögamist pahaks, sest naljast on alati ka aru saadud. Inimesed on vähemalt naernud.
Mida ma oskan aga rahvale soovitada? Äkki seda, et "poolel teel hobuseid ei vahetata" või "korraga kahe hobusega ei ratsuta"! Valige ise kumb ütelus rohkem suupärasem tundub ja maakeeli tähendab see seda, et kui ajate ühe organisatsiooniga asju, siis ajage ka lõpuni, mitte ärge pöörduge kümnesse kohta korraga!
Siis ei teki ka segadust, aga vanainimese peale pole mõtet ka pahandada - ta otsis vaid oma hukkunud sõbranna koerale abi ja õieti tegi, sest Krantsu silmad muidu sügist poleks näinud!
Lugu sai nagu hea ja toreda lõpu ning kõik peaks rahul olema. Mina paraku pole ja sees üksjagu kriibib. Kohe seletan miks? Loomakliinikud teevad MTÜ-dele niigi allahindlusi ja näiteks Sõle kliinik kogus Liidule lausa raha. Nad ei saa ega pea oma tööd ilma auga välja teenitud palgata tegema! Samamoodi jätkates on nad varsti võlavanglas ja kliinik suleb uksed! Seda nüüd küll vaja pole!
Mulle piisab allahindlustest ja sellest, et nad teinekord isegi öösel välja tulevad kui mõni väga raske tervisehädaga loom erakorralist abi vajab. Mina tahan praegu neile selle miinimumarve tasuda, sest see on õige ja õiglane!
Veel ma tahaksin proua Vilve Nilk'le suure kalli Krantsu toitmise ja ravimise eest teha ning talle need 220 kokkukraabitud ja laenatud eurot tagasi maksta. Ka see on õige ning õiglane käitumine. Vilve ise käitus ju õieti kui Krantsut omapäi ei jätnud ja hakkas talle uut kodu otsima. Oleme meie ka siis inimesed ja lükkame ümber väite, et iga heategu saab karistatud.
Loomakaitse Seltsiga leppisin kokku, et Krantsuga tegeleb edasi Loomakaitse Liit. See tähendab nii järelravi kui kuueaastasele jube vahvale koerale uue kodu otsimist. Kui Krantsu sulle meeldib, siis võta palun ühendust Katriniga - 50 83 336, katrin@loomakaitse.eu
Ja nüüd pöördun ma eraldi nende inimeste poole, kes saavad ilmaasjust samamoodi aru nagu mina. Tehke või tina, aga minu arust peab kliinik tehtud töö eest tasu saama ja ka vanaprouale raha tagastamine tundub üks kuradima õige tegu olevat! Kes on sama meelt, need aidaku aga kaasa ja ajame kamba peale selle õnnetu viis sotti kokku. Mina tänan! Siiralt!
Eestimaa Loomakaitse Liit
EE742200221052074915 (Swedbank)
EE441010220252652225 (SEB)
Loomade ravi saad toetada ka helistades liidu annetustelefonidele 9000 777 (5.-) ja 9000 888 (10.-) Tervitustekst tuleb kindlasti lõpuni kuulata, sest muidu annetust ei toimu.
EE742200221052074915 (Swedbank)
EE441010220252652225 (SEB)
Loomade ravi saad toetada ka helistades liidu annetustelefonidele 9000 777 (5.-) ja 9000 888 (10.-) Tervitustekst tuleb kindlasti lõpuni kuulata, sest muidu annetust ei toimu.