Olime üsna jännis, sest suisel aal kuivavad annetused kokku kuna inimesed puhkavad. Hommikul oli näiteks ühel kontol kopikas alla 200 euro, teisel veidi rohkem. Tele2 raporti kohaselt ei tule erilist lisa ka telefoni kaudu – 777 numbrile helistajaid oli 17 ja 888 ehk 10 euro annetajaid vaid 6. Päris nutune, aga loodetavasti Elisa ja Telia seis on väheke parem!
Tavaliselt töötab asi nii, et mõni selline loom, kes inimestele rohkem korda läheb, toob ka annetusi rohkem sisse ning tema arvelt saavad ka teised hädalised abi. Õnneks ja veel kord õnneks pole meile ühtki sellist murtud luudega verest tilkuvat „superstaari“ sattunud. Küll aga on hunnikus tavapäraseid kundesid. Näiteks selle pildil oleva kondise ja nälgas olemisega koera kohta saabus järgmine murekiri:
„Tere! Ma vabandan juba ette, kui tüütan teid ilmaaegu, aga mulle tundub, et pean kuhugi sellest vaesest koerast teatama. Helistas tegelikult loomakaitsesse, aga sealt ei vastatud. Ja nüüd asjast, käisin oma tädi juures täna soolaleival ja meile jäi silma naabri koer. Ta oli totaalselt nälginud, vaid ribid paistsid välja, püüdis häält teha, aga ei suutnud.
Nägime, et seal oli vaid veekauss. Huvi pärast veel mehed viskasid üle aia grillliha, mille koer koheselt ära sõi. Võib-olla seda koera ei saagi aidata enam, aga ehk tuleks siis ta piinad lõpetada? Ta vaid nuttis seal hoovis, aga keegi ei paistnud huvi tundvat.
Vabandan, kui te aidata ei saa, aga olen kuulnud, et olete loomi väga palju aidanud. Mul on nüüd endal kergem olla, kui olen selle loo saanud pädevale inimesele ära rääkida.“
Kuna ise olen vähe eemal, siis palusin selle Nõmme koeraga tegeleda loomapäästegängi vägevatel naistel Ingrid Ehalal ja Katrin Lehtveeril. Koeraomanik, vanaproua Linda-Maria oli alul üsna tõrksa olemisega:
„Pole mul raha, et arstile minna. Jõudu ka mitte. Tessal oli aasta tagasi insult ja jäi pimedaks. Olin ise sel ajal haiglas ja kui sealt tagasi tulin, siis oli koer hakanud muutuma aina kõhnemaks. Sööb küll aga ikka võtab alla. Ma ei tea kohe milles on asi? Käia ka Tessa nagu enam ei jõua. Tal on elu jooksul muidugi väga palju kutsikaid ka olnud.“
Nägime, et seal oli vaid veekauss. Huvi pärast veel mehed viskasid üle aia grillliha, mille koer koheselt ära sõi. Võib-olla seda koera ei saagi aidata enam, aga ehk tuleks siis ta piinad lõpetada? Ta vaid nuttis seal hoovis, aga keegi ei paistnud huvi tundvat.
Vabandan, kui te aidata ei saa, aga olen kuulnud, et olete loomi väga palju aidanud. Mul on nüüd endal kergem olla, kui olen selle loo saanud pädevale inimesele ära rääkida.“
Kuna ise olen vähe eemal, siis palusin selle Nõmme koeraga tegeleda loomapäästegängi vägevatel naistel Ingrid Ehalal ja Katrin Lehtveeril. Koeraomanik, vanaproua Linda-Maria oli alul üsna tõrksa olemisega:
„Pole mul raha, et arstile minna. Jõudu ka mitte. Tessal oli aasta tagasi insult ja jäi pimedaks. Olin ise sel ajal haiglas ja kui sealt tagasi tulin, siis oli koer hakanud muutuma aina kõhnemaks. Sööb küll aga ikka võtab alla. Ma ei tea kohe milles on asi? Käia ka Tessa nagu enam ei jõua. Tal on elu jooksul muidugi väga palju kutsikaid ka olnud.“
Loomakaitse kui selline algab paljuski eelkõige inimestevahelisest suhtlusest ja kui loomaomanik paneb „SIGA“, siis teeme seda meiegi ning aastate jooksul oleme saavutanud märkimisväärse vilumuse. Enamasti saavutame siiski kokkuleppe ja nii läks ka proua Linda-Mariaga.
„Võite ta kliinikusse küll viia, see on siinsamas ümber nurga, aga tooge palun ikka tagasi. Ma oleks ise läinud, aga ega nad ju ilma rahata aita.“
„Me käime ise ära ja teeme, mis saame“, rahustas Kats memmekese maha.
Nõmme loomakliinikus selgus, et Tessa veresuhkur on 23 ja ta on suhkruhaige. Hiljem oli näit lausa skaala lõpus. Sellepärast siis ka joobki nii palju ja muud tervisehädad kimbutavad. Ega me Tessat nooreks ja täitsa terveks teha suuda, aga leevendust ja parema ninaesise saame tagada küll. Koer on rahul, meie ja memmeke ka.
Taolisi Tessa-suguseid tegelasi on nii palju, et ma pole neid kuulutama hakanudki. Kui papp otsa saab, siis mõistagi kutsume inimesi appi. Kui annetatakse, siis saame aidata, kui ei, siis mitte ja solvuda pole siin kellegi peale.
„Võite ta kliinikusse küll viia, see on siinsamas ümber nurga, aga tooge palun ikka tagasi. Ma oleks ise läinud, aga ega nad ju ilma rahata aita.“
„Me käime ise ära ja teeme, mis saame“, rahustas Kats memmekese maha.
Nõmme loomakliinikus selgus, et Tessa veresuhkur on 23 ja ta on suhkruhaige. Hiljem oli näit lausa skaala lõpus. Sellepärast siis ka joobki nii palju ja muud tervisehädad kimbutavad. Ega me Tessat nooreks ja täitsa terveks teha suuda, aga leevendust ja parema ninaesise saame tagada küll. Koer on rahul, meie ja memmeke ka.
Taolisi Tessa-suguseid tegelasi on nii palju, et ma pole neid kuulutama hakanudki. Kui papp otsa saab, siis mõistagi kutsume inimesi appi. Kui annetatakse, siis saame aidata, kui ei, siis mitte ja solvuda pole siin kellegi peale.
Lõpetuseks panen ilmarahvale vaatamiseks veel ühe video üles. Mäletate Pirrut, kes möödunud kuul rongilt löögi sai ja ravita jäeti. Peremees abi ei otsinud ja pani eelpool mainitud „siga“. Loomakaitse Liit pani ka „siga“ ja koer võeti omanikult ära ning ilmselt jõuab see keiss ka kohtusse. Moraal on üheselt selge - ebaviisakalt ülbata pole vaja ja loomi abita jätta ei tohi! Lihtne!
Nagu näete, siis Pirru liigub juba täitsa rõõmsalt ning eriti hea meel on mul selle üle, et käppa amputeerima ei pea, kuigi alul tundus, et sellest ei pääse. Hip-hip-hurraa, meie võit!
Tänan kõiki toetajaid ja kui teile meeldib loomapääste-gängi veidi teistsugune tööstiil ja arvate, et ajame õiget asja, siis aidake aga kaasa, sest ilma teieta ei suudaks me aidata ühtegi looma ega lindu. Tommyle ja ta kaunile kaasale Anna-Lisale veelkord tuhat tänu!