"Suur valge laika-laadne "kiisuke" otsib päriskodu!"

Ma ikka hädaldan, et meil on palju loomi ja kohti napib! Loomulikult napib kui kodude otsimise unarusse jätan! Püüan seda viga nüüd parandama hakata ja esimesena pakun välja ühe valge iluduse. 

Tänaseks on selge, et rohkem me seda vahvat koera aidata ei saa. Käppa enam paremini lappida ei anna ja maha võtma seda ei hakka. Pole vajadust, sest ta toetub ja toimetab selle peal kenasti, kuigi kerget lonkamist on märgata, aga see "viga" jääb talle ka päevade lõpuni.

Olude sunnil on kutsa nüüd liidu "kassimuti" Kaija juures. Kaija jahmerdab suuremalt jaolt kiisudega ja selle vaese koera sain tema juurde vaid tänu hädavalele. Ma nimelt väitsin, et tegemist on suure kassiga ja alles siis oli Kaija nõus ta eest hoolitsema. Ärge mind siis sisse rääkige ja küsige "suurt valget kassi". Olen temast varem ka kirjutanud ja ei hakka kõike üle kordama. Eelmine hoiukodu kirjutas oma hoolealusest suure heldimusega:

"Ta on väga hea jälje- ja jahikoer - õues on ninapidi rotiurgudes ootel, et sealt keegi välja tuleks. Samuti kuuleb juba kaugelt nende sagimist ja leiab kiirelt uued urud. Korra sai ta ühe eemalt läheneva roti isegi käppade vahele, aga rott sai oma teed minna kuna kutsusin koera koheselt korrale..

Kui kuskil on salvrätikud, kommipaberid või papitükid, siis need on ka tema jaoks jahisaak, mis tahavad läbi nätsutamist. Nagu jahikoertega ikka, ei tohi neilt saaki ära võtma minna. See kehtib ka toidu kohta, välja arvatud krõbuskid, mille kaitsmises ta vajadust ei näe.

Altai võib pikalt olla paigal ja jälgida ümbritsevat, uurida, otsida erinevaid jälgi ja nende tekitajaid. Võiks öelda, et ta lausa naudib neid tegevusi. Kuid ta kardab meeletult pauke ja muud müra - sel ajal tuleb olla valmis, et ta paneb vastassuunas plehku nii kiiresti kui saab ja otsib peidukohta.

Ütleks, et koertega ta pigem ei sobi. Ta küll niutsub ja küsib nende juurde, kuid alguses nuusutatakse üksteist ning siiani temale ikkagi keegi sobinud ei ole. Seega koertega näitab oma kurjemat poolt ning uriseb, seejärel hakkab käpaga maha suruma ja võib ka hammustada.

Igapäevane jalutus temaga on aga lihtne. Ta kuulab sõna, ei lähe ise ühelegi koerale ligi ning ei tiri ka nende poole. Kui lapsi näeb ja kuuleb, siis näitab aktiivsemalt soovi nende juurde saada seistes paigal ning võimalusel keeldudes edasi liikumast suunas, mis ta laste jälgimisest eemale viib.

Oskab rihma otsas väga hästi käituda ning kui mänguhoog peale tuleb, on jalutusrihm piisavalt huvitav, et sellega trikitama hakata, proovides omamoodi keksu mängida käppade ja suuga. Üks väga vahva vaatepilt igatahes. Jalutusrihma ta ei näri, seega tema mänguga see ei kulu. Mänguasju võib alati julgelt temalt ära proovida võtta, ta võib mänguliselt uriseda, kuid kuri ei ole ning ootab väga, et keegi teeks mängu põnevamaks!

Kui maiust näeb või seda kaugemalt lõhnast tunneb, läheb ta korraga nii aktiivseks, et teeb kõik saamaks seda endale. Kasvõi küsimata, kui see tema hammustamisulatusse jõuab, kuid ta on valmis õppima olema kannatlikum. Harjutades sai lõpuks ka söögikausi panna maha enne kui ta selle kallale asus. Sama ka maiusega, mille jaoks täitis käske istu, lama ja anna käppa. Paigale jäämisega oleks vaja veel edasi harjutada, sest kui preemia läks kaugemale kui kolm sammu, tundis ta vajadust sellele kiirelt järele söösta. 

Suur ja raske koer ei käigi süles? Puhas jama ja Altai tahab meeletult inimese lähedust ning kohe nii, et ongi täiesti su vastus või peal. Ta on suurima heameelega kaaslaseks teleri vaatamisel. Kõige enam soovibki ta olla omaniku ligi ning seda ka magama minnes, kuid siiski kuulab sõna, kui end piisavalt konkreetselt (ja vajadusel järjepidevalt) väljendada ning jätab voodisse tulemata. 

Kui ta aga jõudis juba kaissu hüpata, siis ära ajada ta end ei lase, kuid meelitada küll! Kaotajaks jäämine teeb teda kurjaks! Seega suunates mänguasja või maiusega, saab teda jällegi käskida nii, et mõlemad pooled jäävad rahule.

Veel oskab ta autosse ja sealt välja hüpata, sõidu ajal on paigal ning täiesti tasa. Ainult vii uude ja põnevasse kohta! Ah, tegelikult piisab ka kui sõita 100 meetrit edasi ja uuesti tagasi, kohe vaatab ümbritsevat veel ootusärevama pilguga. Ta on nii suur autosõidufänn, et võib vabalt ka täiesti võõrasse masinasse minna kui selle uks lahti peaks olema."

"Oled sa ikka kindel Heiks, et ta kass on? Ta teeb kohati nagu nende vastikute koerte häält?", päris Kaija enne kui hakkasin lahkuma.

"On-on kass Kaijakene! Ega ma sind ju petma hakkaks! Mõned suured kassid teevadki koertele sarnaseid häälitsusi. Ole rahulik, kass, mis kass!"

Altai tegi puuris haledamast haledamaid häälitsusi ja kuidagi eriti sant oli minema sõita, sest ta nii tahab ju inimese juures olla ja lõpuks päriskoju saada. Loodetavasti see nüüd ka õnnestub. Lisainformatsioon:

Kaija - 53 463 593, kaija@loomakaitse.eu
Katrin - 50 83 336, katrin@loomakaitse.eu