"Märgake ometi! Ärgake ometi ja märgake ka neid sadu ketis piinlevaid koeri!"

Aasta 2018. Eesti kuulub Euroopa Liitu ja Natosse. Meie e-riigi edulugu on loonud nii mõneski väljamaalases ettekujutuse, et tegemist on ülimalt arenenud ühiskonnaga. Kolkapatrioodid ja poliiteliit taovad uhkusega vastu rinda ja õpetavad juba muud maailma kuidas need elama peaksid. Kodus on ju kõik korras! 

1889 avati Pariisis Eiffeli torn ja tänavatel vurasid juba ka autod. Maarjamaal käidi samal ajal mõnel pool alles kasetohust viiskudes ja selle ajaga võrreldes on eestlased tõesti teinud totaalse arenguhüppe edasi. Ometigi näib väga suur osa sellest meie „arenenud ühiskonnast“ oma mõtlemisega olevat alles selles perioodis, mil prantslased „rauast torni“ sisse pühitsesid. Selle ilmekaks näiteks on suhtumine loomadesse.

Oma töös või õigem oleks seda loomakaitse hobiks nimetada, puutun õige palju kokku just koerte ja kasside probleemidega. Enamasti häirib inimesi siin või seal vabalt ringi jooksev koer, kellele abi otsitakse või tahetakse tast lihtsalt lahti saada.

Aina rohkem pööratakse tähelepanu ka naaberaias toimuvale ja näiteks viimase kahe kuu jooksul olen saanud teateid ligi kolmekümne koera kohta, kes ketti aheldatuna näljastena näguripäevi näevad. Kas loomi väärkoheldakse nüüd siis rohkem? Kindlasti mitte vaid asi on selles, et inimesed märkavad ja pööravad loomadega seotud probleemidele rohkem tähelepanu. 

Vanasti oli koertel funktsioon – nad valvasid ja andsid haukumisega võõrastest märku. Lahtised koerad said pätile ka hambad kintsu lüüa. Milline otstarve on aga tänastel ketikoertel? Pideva haukumisega naabreid hulluks ajada?

Koer on sotsiaalne tegelane ja karjaloomana tahab ta oma karja ehk pere juures olla. Selle mittevõimaldamine on talle ütlemata julm. Eriti ränk on nende koerte saatus, kes aheldatakse kuskile tühja talu või lauahunniku juurde ja siis ta peab seda „valvama“. Mida taoline koer üldse valvata suudab, kui ta liikuma ei pääse? Kes ta haukumist seal metsaveerel või külaservas kuuleb? Kuidas ta hundikarja või tigeda liigikaaslase eest minema saab? 

Need küsimused taoliste koerte omanikke ei huvita. Ma arvan, et nad ei suuda isegi taolistest pärimistest aru saada. Oma kogemusele tuginedes võin väita, et tegelikult üksinduses elavad koerad eriti ei haugugi vaid naudivad külaliste seltskonda kui keegi tulema peaks. Sellest muidugi nende madalalaubalised omanikud aru ei saa ja lõpuks jääb ikkagi koer süüdi, et kahju ära ei hoidnud ning vargad said rahulikult tegutseda.

Iga koeraomanik mõistab, et nädalas korra-paar toidu etteviskamisest loomale ei piisa. Koer tahab seltsi! Koer tahab suhelda! Oponendid kindlasti väidavad nüüd, et tegemist on üksikjuhtumitega. Oleks see vaid nii! Tegelikkuses on taolisi koeri Maarjamaal lausa tuhandeid! Tehke silmad lahti ja märgake ometi - äkki elab selline kutsa just sinu naabri juures ja vajab kiiret abi! Sina aga sead heanaaberlikud suhted kõrgemale ja seetõttu ei märka midagi!

Eestimaa Loomakaitse Liit taunib koerte ketis pidamist ja tuleb veel sel aastal välja ettepanekuga taoline loomapiinamine siin riigis keelustada. Lisaks oleme seda meelt, et koeri ei tohi sundida ka üksi elama. Karta on, et see ei lähe läbi, sest elu on näidanud, et loomade elujärge tuntavalt parandavad ettepanekud lükkavad poliitikud reeglina ühel või teisel ettekäändel tagasi. Kindlasti see kunagi jõustub ikka ka, aga praeguseid arenguid loomakaitse valdkonnas jälgides, arvan, et mitte enne 2265 aastat. Eestlastel on ju nii-nii pikk meel .....

Mahatma Gandhi oli veendunud, et iga ühiskonna vaimset taset saab mõõta suhtumise järgi loomadesse. Ma laiendaksin seda igati õiget nägemust ja lisaksin siia veel ka vanurid, lapsed, invaliidid ja kõik teised inimesed, kes väga hästi omadega hakkama ei saa.

Kuidas Eesti riigiaparaat ja ühiskond tervikuna suhtuvad eelloetletud kontingenti, on vast igati sobilik küsimus vabariigi sajanda sünnipäeva aastal. Mõelge selle üle ja siis saate vast isegi aru, et vaimselt väga arenenud ühiskonnast on veel mõnevõrra vara rääkida.

Selline intervjuu läks ajakirja "Mari" kevadnumbrisse. Vastavalt kokkuleppele võisin lookese hiljem ka siia blogisse üles riputada. Tänan lugemast, aga ostke ikka "Mari"- ajakiri ka! Seal pidavat hunnikus väärt lugemist naistele olema!