Autosõit pole Taadu-Aadule varem meeldinud, sest süda läks pahaks. Ta küll jooksis järele, aga rohkem ikka sellepärast, et ma minema ei läheks. Sestap pidi alati vaatama, et koer sel ajal toas oleks kui minekut teen.Nüüd on aga asjalood muutunud ja pärast seda kui vurasime ilma ühegi "ropsita" maha üle 350 versta, teda masinast enam eemale ei saa. Enam see sõiduke tal sisikonda keerama ei pane kui eilne välja arvata. Aga see oli ka puha oma süü - enne pugisime korralikult kõhud liiga täis ning sõit venis ka pikemaks kui algselt plaanitud oli.
Eks ta paras jant ole, sest vahest tahab ta pai saada või sülle sõidu ajal ronida. Siis me võitleme. Mõistagi peab ta näiteks õhkpatjate nupul tammuma ja siis masin tõuseb ühtäkki jupp maad kõrgemaks, aga kõik see käib nüüd trip'i juurde.
Äge tüüp ja äge muutumine! Tore eneselgi endise ketikoera uusi harjumusi kaeda. Loodetavasti on ta ketisoleku näruse aja juba alatiseks unustanud.
Õue minnes läheb Aadu nüüd esimese asjana kohe auto juurde ja piilub ega ma sees pole. Täitsa napakas! Just nägi mind ju trepil! Üks veidrus on veel tulnud ja nimelt viskab ta end päeval autonina alla magama, sest esiteks leiab sealt päikese eest varju. Teiseks ei saa ma ilma temata ära sõita. Ma pean muidugist nüüd alati roomama ja autoalust igaks juhuks kontrollima, aga see teda ei huvita! Tänamatu!
"Lähme sõidame, teeme väikse ringi ....."
