„Inimene õpib kogu elu!“, on teada-tuntud tarkusetera. Tegelikult õpivad ka teised elukad, kuigi me kipume neid üksjagu juhmimateks pidama. Ka 13-aastasel Taadu-Aadul oli eile näiteks suur õpipäev ja nimelt õppisime me trepist üles minema.
„Raske õppustel, kerge lahingus!“, oli meie sõjahüüd kui selle hirmsamast hirmsama julgustüki ette võtsime. Taadu nimelt polnud varasemalt treppi näinud ja see ajas hirmu naha vahele.
Libe ka raip, sest puha lakitud ju! Ei midagi uut tegelikult ja esimesel korrusel elanud koertega on kõigiga nii. Tibi näiteks oli eelmine õpilane, aga noor koer õppis rõõmuga ja väga ruttu. Vanataadiga nii libedalt juba ei lähe.
Algselt tõstsin ta nii, et ainult kolm astet oli vaja minna. Ise küürutasin kõrval ja hoidsin kergelt kinni. Seejärel võtsime ette juba 6 astet kuni alla välja jõudsime. Õhtuks oli asi selge ja hirnu või herneks – taat muutus lapseks, kes aina üles jooksis ja siis viu-viu-viu lahti lõi, et ta alla aitaksin. Nii me jaurasime kuniks seljavalu mulle enesele märku andis, et tõmba tagasi vana!
Täna hommikul hakkasime aste haaval harjutama aga trepist laskumist – mina istusin ja julgustasin kuniks saime alla välja. Paar korda oli vaja koos teha ja nüüd saab taat juba täitsa ise hakkama. Appi! Kui te näeksite kui tähtis ta selle juures ise on!
Tõsi, nii suurt lusti kui trepist üles tormamine see enam esile ei kutsu. Mul on küll palju lihtsam, et ei pea teda üles-alla vedima. Tundub, et Aadu on ka rahul, et saab nüüd minu abita kogu majal silma peal hoida. Nüüd mul jälle häda kaelas - koer kipub kaduma minema, sest kunagi ei tea, kus ta parasjagu külje maha viskas ja õiglase und magab.
Jama, jama, jama! Nali! Tegelikult muidugi puhas rõõm sellistest imetillukest asjadest, mida eluke pakkuda suudab. Jeee, katame laua - Taadu-Aadu sai trepist käimise selgeks!
Jama, jama, jama! Nali! Tegelikult muidugi puhas rõõm sellistest imetillukest asjadest, mida eluke pakkuda suudab. Jeee, katame laua - Taadu-Aadu sai trepist käimise selgeks!