"Kuidas sa naisi sebid? Sa lausa niidad ju neid!", on kutid ikka kadedalt pärinud. "Me ei saa kuidagi neid enne voodisse kui naiseks ei luba võtta!"
Tõsi, praegusel ajastul, mil moraalinormid on üliranged, ei leia taolisi naisi tõesti palju, kes enne kirikus käimist ja altari ees põlvitamist sind oma koikusse tihkaks lasta. Kuidas see aga minul õnnestub? Kohe selgitan, sest ega ma mingi kade poiss ole ja ega mina nimelt panustan Taadu-Aadu šarmile.
Reeglina valin ma poeparklast mõne blondi, kes eriti "terav pliiats" ei tundu olevat ning palun koerakest mõnda aega hoida.
"Hoia palun mu koerakest, pean kiirelt urni ära tooma."
Urnijutt paneb kaasa tundma ja hiljem naastes on juba lihtsam - ajan mingit kurba loba, et pruut oli katselendur ja kukkus hiljuti traagiliselt alla.
Juhul kui daame on veidi taiplikum ja tähendab, et Eestis pole õhuväge, veel vähem lennukeid, siis viitan salajasele valitsuse projektile, millest avalikkus midagi ei tea.
Juhul kui daame on veidi taiplikum ja tähendab, et Eestis pole õhuväge, veel vähem lennukeid, siis viitan salajasele valitsuse projektile, millest avalikkus midagi ei tea.
Töötab täiega ja tänane linnaskäik tasus end küll igati ära - auto tagaistmel tutvustati mulle meie pealinna lähiajalugu ja paari vaatamisväärsust.
Aadu jäi ka rahule, sest sellel blondil oli koeraplika kaasas. Tore päev, aga pagana kahju, et nime ja numbrit ei taibanud küsida. Äkki on teinekordki linna asja. Ahh pole hullu, küll Aadu mulle siis uue naiska sebib!