Kindlasti olete näinud kümneid kui mitte sadu kuulutusi, kus üleöö tekkinud allergia tõttu loomast loobutakse. Et kriitika väiksem oleks, siis väidavad kavalamad, et lapsel on allergia ja selle vastu juba keegi sõna võtta ei julge.
Ma pole kaugeltki veel selles eas, et mulle meeldiksid noored tüdrukud ja sportautod. Ometigi libastusin üsna hiljaaegu mõne aasta vältel ka paari kolmekümneseks saava naisterahva otsa ning otse loomulikult tegid nad ka lapse saamisest ääriveeri juttu.
Täitsa jama ja kuidas sa ütled viisakalt, et ei mina lapsi taha ja üleüldse lapsed on vastikud! Eks ole? Kevade hakul sain taas tuttavaks ühe kena naisega, kel sedapuhku õnneks vanust juba 37 ehk pensiiga on kohe-kohe käes ehk pole ta enam nii plika ühti! Ometigi, oi-oi-oi, ülla-ülla, on tal kodus 9 aastane naissoost tita.
„Heiks, mida sa nädalavahetusel teed? Äkki veedame selle koos ja saad ka mu tütrega tuttavaks!?“, küsis ta eile.
"Appi! Kakoi tütar?"
Ja nüüd ma vaevangi pead kuidas ellu jääda ja viisakalt vihjata, et tütre võiks ju lastekodusse anda? Lapsel oleks ju seal parem! Asjatundjad hoolitsevad ja puha! Seal teisi lapsi ka ja saab palju rohkem mängida ...
Ilmselt ajan kõik Taadu-Aadu kaela, sest enda põdurat tervist ja õrna nahka ei tahaks kuidagi ettekäändeks tuua. Pole väga macho lihtsalt. Saame mõne tunni pärast kokku ja panen selga just selle delikaatse sõnumiga särgi. Huvitav, kas sellest võib abi olla või peaks ikka otse välja ütlema? Mida teie arvate?