29 märts 2018

"Kuhu 10 000 viirastushunti kadus?"

Nii vaikseks kõik on jäänud? Mitte ühtki röögatust näljastest huntidest! Mitte ühtki murtud koera! Mitte ühegi nutva ema kommentaari lehes! Vaeseke tuli koos lastega Mulgimaalt Pirita sillale, et minna koos lastega vabasurma, sest uppumine on ikka parem kui huntide poolt lõhki kistud saada!

Hiljutise kisa järgi võiks arvata, et nii keskkonnaameti asjapulgad kui jahimehed ei oska loendada-arvutada ning Eestimaad valitseb tegelikult umbes 10 000 pealine hundikari! Verejanulised välkrünnakud toimusid nagu kokkulepitult üheaegselt ja kõikjal üle riigi. Raudselt 10 000! Vähem neid küll olla ei saanud!


Nii vaikseks kõik on jäänud, sest kõik on rahul. Jahimehed on õnnelikud, et said lisalubasid ja nottisid üleplaanilisi hunte. Keskkonnaamet on rahul, et pidi selle kisa peale nii vähe lisalubasid andma ja mõned susid jäid seetõttu ikka ellu veel ka. Leheneegrid on rahul, et said verest nõretavate pealkirjade abil zeitungeid rohkem maha müüa ja ka õnnis ajudeta lugeja ümiseb suurest mõnust:


"Hea, et hundid maha löödi! Nüüd on hea! Nüüd on turvaline!"

Ka ellujäänud susid on rahul, et tänavune hundihüsteeria lõpuks mööda sai ja valmistuvad juba järgmisel kuul ilmavalgust nägevate kutsikate eest hoolitsema. Seda muidugi juhul kui tiineid emasloomi maha ei löödud. Seda loomulikult juhtuda ei saanud, sest püssidega spetsialistid suudavad ka kilomeetri kauguselt kindlaks teha millise loomaga tegu on. Nii, et kõik on hästi!

Kõik on rahul, aga mina mitte. Kuhu üleöö haihtusid 10 000 hirmu külvavat ja lapsi ning koeri tükkideks kiskuvat verejanulist metsakoera? KUS NAD ON? Pole hullu! Küll need viirstushundid järgmisel aastal samal ajal taas välja ilmuvad! Jälgige mängu ja meenutage siis mu sõnu!

Tegelikult ilmuvad uued pealkirjad lehtedes ja hädakisa palju varem välja, sest kutsikate kooliaeg jõuab kätte. Aga siis kisavad juba lambakasvatajad, kes soovivad ise oma "hoole ja armastusega" kasvatatud villakeradel kõrid läbi nüsida.

Otsisisin messengerist üht kirja, milles saadeti mulle kuvatõmmised vestlusest noore naisega, kes lehes pisaraid valas ja hirmu külvas. Selles vestluses ta tunnistas oma sugulasele, et polnud tegelikult ühtki hunti oma ihusilmaga näinud ning asi võis ka koertekismas olla. Küll ma selle üles otsin. Ja sina Facebooki "Koertegrupis" paanitsev jahimees lisa nüüd selle loo alla jälle 3 aastat vana video kuidas kuskil Taanimaa pärapõrgus hunt ketikoera maha murrab! See on igati asjakohane ja töötab täiega, sest vaataja pigistab ju silmad kinni ning salvestamise kuupäeva ei jälgi. Nii tundubki nagu see oleks eila juhtunud, lihtne!

Nii vaikseks kõik on jäänud? Õnneks mitte kauaks. Lambakasvatajad! Hakake häält puhtaks köhima ja aegsasti peegli ees harjutama!