"Ärge paanitsege! Varbolas peremehe kaotanud koeral on uus kodu olemas!"

Ma seda lugu Facebookis kommenteerida ei saa, aga loodetavasti jõuab see ka asjaosalisteni. Käisin laupäeval Varbolas ja vestlesin kohaliku poe müüjaga, kellele see kutsa vast kõige rohkem närvidele käib. Vestlus oli umbes järgmine ja teen sellest lühikokkuvõtte:

"Mida see koer siis teeb?"

"Jõlgub poe juures ja haugub. Ilmselt ootab oma surnud peremeest, sest too käis ka siin poes ja alati koos koeraga. siis oli kõik korras, aga praegu inimesed on väga pahased. Lapsed kardavad ka."

"Mida sa ajad? Sul käib siin kaks inimest päevas!"

"Vahet pole! Neid kahte see koer siis segabki."

Ainuke, kes kogu Varbola külast koerale halastas oli kohalik "saarlase" nimeline mees, kellele paraku ka üksjagu kärakas mekib. Minu jaoks ei tähenda see midagi, sest olen kohanud oma elu jooksul joodikuid, kes hoolivad oma loomast rohkem kui kogu Eesti nn "keskklass" kokku! Mehel endal on lisaks ka väike bolonka-laadne valge nuustik. Nüüd pakkus ta ka surnud naabri koerale peavarju, et välistada õnnetu hinge varjupaika viimine.

"Väideti, et see mees peksab koera?", pärisin müüjalt edasi.

"Jalaga on löönud, nii väideti. Mees on ohtlik, sest tal on tingimised peal."

"Üks joodiknaine tegi minust ka kurjategija. Kas see tähendab automaatselt, et ma vägivaldne olen ja eriti veel loomadega?"

"Ma teie asju ei tea, aga see mees pidi küll vägivaldne olema. Ta ei anna süüa ka koerale."

"Te tahate kindlalt, et ta varjupaika viiakse? Teie piirkonna varjukas pole just heas kirjas ja seal pruugi koeral pikka pidu olla!!"

"Ma tean, aga usun, et koerale ongi ka parem kui ta hukatakse. See pole mingi elu!"

"Mina sellega ei nõustu ja olen veendunud, et see koer tahab elada. Kas te arvate sama ka vanade inimeste ja invaliidide kohta, et nad tahavad surra, sest ei ela enam õiget elu?"

Läksin otsisin ka selle "saarlase" üles. Mees elab ülejärgmises majas kui poe poolt lugema hakata. Mida ma ütlen? Elamine oli räpane, mees ise õllene, aga koerad rõõmsad ja toidetud. Läksime üheskoos poodi tagasi ja teel puhusime juttugi.

"Rahvas nuriseb koera pärast, sest too hulgub ringi"

"See on tõsi, aga siin külavahel paljud koerad jooksevad ju. Keda nad segavad?"

"Poerahvast segavad. Ära jama mees, nad saadavad ta varjuapaika."

"Ei anna ma teda kellelegi. Tal on kodu olemas!"

"Ega su käest küsita. Topitakse masinasse ja kogu lugu! Nad pidid näljased ka olema."

"Mis jutt see on? No vaata koera, kus otsast ta nälgas on?" näitas saarlane meiega kaasa jooksva bolonka peale. "Ma ostan neile liha iga päev ja praegugi lähen poodi, et kana kutsadele osta!"

"Saarlane" võttis lisaks kanale ka suure õlle. Mina lisasin loomakaitse liidu poolt 10 kilo koerakrõbinaid. 

"Natukeseks ajaks peaks jaguma ja lepime kokku, et koer rohkem vabalt ei jookse. Käi temaga rihma otsas jalutamas, sest muidu viiakse ta ära. Ise tead ju ka eestlase kiusu ja õelust!"

"Hästi! Ma hakkan nii tegema!"

"Tänud, et koera oma hoole alla võtsid ja pikka kooselu. Loodetavasti ma rohkem ei kuule sinust ega sellest koerast enam kunagi midagi."

"Ei kuule-ei kuule! Aitäh krõbinate eest."

Lugu peremehe kaotanud õnnetust koerast elas aga sotsiaalmeedias oma elukest edasi.

"Miks keegi ei aita? Vaene loom vajab ju kodu ja süüa! Appi!"

Täna hommikuks oli ka uus kodu leitud. Kuidas koer kätte saada? Ilmselt peate ukse maha lööma ja vägisi võtma, sest "saarlane" temast ei loobu. Võite ka nurga taga oodata, sest vaevalt, et mees oma sõna peab ja rihma otsas jaluatama hakkab.

Mind huvitab praegu aga hoopis teine asi - kui mitu inimest selle koera pärast Varbolasse sõitis? Kui palju vaba aega puhkepäeval raisku lasti ja kui mitu liitrit bensiini tühja kulutati. Hoolimine on hea asi, aga pole mõtet kümnesse kohta korraga teatada ja kümmet inimest jooksutada. Teatasite loomakaitse seltsi? Väga hea, aga ärge siis loomakaitse liidule teatage. Teatasite ikkagi mõlemasse kohta, aga andke siis vähemalt teada, et asjaga on tegeletud ja teised vabatahtlikud loomasõbrad saavad lahendada mõne muu neljajalgsega seotud mure. 

Täitsa kahetsen, et sinna Varbolasse sõitsin ja kolm tundi oma elust raisku lasin. Mul olid hoopis teised, palju romantilisemad plaanid laupäeva veetmiseks, mis paraku plaanideks jäidki. Võibolla on aga Varbolas kaks hulkuvat koera, kelle peremehed üheaegselt surid? No sellisel juhul ma torisesin küll ilma asjata ja vabandan juba ette! 

NB! Ohh saa saadanas! Elu ikka suudab üllatada! Napp veerand tundi peale loo postitamist anti mulle kohe teada, et ongi kaks erinevat koera! Uskumatu ja seda veel nii väikeses kohas! Teise koeraomaniku matused on täna ja temast maha jäänud hoolealust toidab mingi aeg eksabikaasa. Seda ta mõistagi kaua teha ei saa, sest elavat kaugemal. Seega pildil olevale koerale on endiselt kodu vaja, sest üks kodupakkuja mõtles just ringi. 

Tänan lugemast!