Alul seda plaani polnud ja läksime lihtsalt maad uurima. Loomad tõesti tunnevad nagu ette ja masinasse Vedrut eile ei saanud. Pika jantimise peale see kuidagi läbi häda õnnestus. Sõit läks ladusalt, mis maakeeli tähendab seda, et kõik, mis kutsal sees oli, paotati viisakalt ka välja. Vedruga on juba nii, sest autosõitu ta lihtsalt ei talu.
Mulgimaal võtsid meid kaks taksikoera väraval vastu. Üks oli sõbralik, aga teine soovitas kohe leelet tõmmata. Vedru hoidiski alul arglikult eemale, sest ta pole mingi tülinorija tüüp. Toas said koerad muidugist jutule ja siis läks suur mäng lahti. Esimese asjana üritati mingi karvane lelu pooleks tõmmata. Seejärel võtsin pereema Anneli Jõgise taas ette:
"Koer lõhub asju!"
"Ei ole hullu!"
"Ei kuula sõna ja mina ei hakanud teda oma käe järgi koolitama, sest esiteks see seob mind loomaga ja teiseks ei pruugi mu kasvatus uuele omanikule sobida."
"Ei ole probleemi ja loomulikult hakkan ma temaga tegelema!"
"Kui jätad ta hilisõhtul õue laskmata või hommikul liiga kaua magad, siis on hunnik ja loik põrandal."
"Ei ole hullu, mul on loomad eluaeg olnud ja tean arvestada."
"On ikka hullu! Vedrul läheb ämber toitu päevas sisse, aga viis korda rohkem tuleb välja."
"See on ju normaalne! Vaata kui suur ta on."
"Võib minema joosta ja kutsumise peale ei tule. Su aed on madal ja see teda ei pea! Seega pead vähemalt esimese nädala temaga rihma otsas jalutama kuniks omaks võtab."
"Saab tehtud!"
Algselt oli plaan, et läheme lihtsalt ennast näitama ja teisi vaatama. Vedrule aga uues kohas nagu meeldis ka. Lisaks elas Anneli minust õite kaugel ja iga päev juba 300 kilomeetrit edasi-tagasi maha ei vura, et neid "kokku harjutada".
Paha tunnet sees küll polnud, sest jälgisin Anneli koeri-kasse ja nende omavahelist suhtlust - polnud kahtlustki, et tegemist on kahe jalaga maa peal oleva loomasõbraliku perega. Lisapluss oli veel see, et neil on enne hurt olnud ja seega saavad nad ka üliaktiivse Vedru liikumisvajadusest aru. Sestap ütlesingi:
"Ma hiilin mingu moment välja ja vaatame kuidas Vedru maha jääb. Kui hakkab põrgulärmi tegema ja väga nutab, siis anna teada ja tulen kohe järele."
"No proovime."
"Olen katsetanud ta peal mitmeid koeratoite, aga üks maitseb iseäranis hästi. Seda peab paraku tellima, aga õhtul saadan pakist pildi."
"Siis tellime kui noorhärra soovib?"
"Kas siin hobuseid ka on? Ta tahab nendega võidu joosta. Meil kodus tegi vanurile tuule alla ja see lõi isegi tagant üles, aga kahjuks või õnneks pihta ei saanud."
"Ei ole hobuseid."
"Aga lamabaid?"
"Naabril on."
"Hoiata teda, et see hull võib ka need jooksma kupatada. Ta ei murra ega hammusta, aga ajab taga. Meil tegi nii, aga jättis kohe järele kui keelasime ja tuli villakerade aedikust välja. Aktiivne kretiin noh!"
"Küll ma räägin naabriga."
"Maja ees on suur põld ja nagunii ta läheb sinna tuuseldama. Räägi kohalike jahimeestega ka, et kohe maha ei lastaks. Eks ju või tahad, et ise nendega räägin?"
"Küll ma räägin, aga ära üle ka muretse! Ma olen Vedru elukest jälginud sellest ajast saati kui sa ta Keila-Joalt leidsid ning tema võtmine on väga läbi mõeldud ja kaalutletud otsus."
"Eks ma ikka muretsen, sest minust ju sõltub millist elu ta elama hakkab. Mõned korrad olen elu jooksul ikka ämbrisse astunud ja need ei anna siiani asu. Sisetunne on sinu koha pealt hea, aga see sõidutee mulle küll ei meeldi. Tunni sees on juba viis masinat mööda kimanud ja ega nad pidama saa kui koerad ootamatult ette jooksevad. Äkki peaks mingi märgi panema? Sul ju lapsed ka tormavad ringi!"
"Olen seda isegi mõelnud ja eks ma käin vallas rääkimas. Siin kohalikud nagamannid teevad tõesti ralli teinekord."
Meelitasime Vedru ja taksid magamistruppa ja siis ma vehkat tegingi. Minge pekki kui sant tunne oli hinges! Appi! Enne Viljandit helistasin kohe Annelile tagasi:
"No kuidas ta maha jäi? Ta nii jälgis ja oli nagu vari! Ju sai aru, et hüljatakse. Kas on vaja järele tulla?"
"Ei ole. Ta natuke niutsus küll, aga ei midagi hullu."
"Ma tegelikult olen teda harjutanud erinevate inimestega, et ta minusse väga ei kiinduks."
"Ju see siis on õnnestunud ka. Ära muretse, Vedruga on praegu kõik normi piires."
Õhtul rääkisime veel ja seletasin pikalt-laialt, mida Anneli Vedruga teha tohib ja mida mitte. Koeramürakas ise oli päevastest üleelamistest väsinud ja magas põrandal õiglase und. Peaasi, et ma mind reeturiks ei pea ja selle hingevalu ja vastutuse pärast ma neid enda majja ei tahagi. Ma võin neid arstile vedada ja teha teisi trikke, aga need lahkuminekud ja vastutus on ikka karmid!
"Kui hakkama ei saa, siis kohe helista ja võtan tagasi."
"Loodetavasti talle ikka minu juures meeldib ja saame hakkame."
Loomulikult pole asi veel lõplik ja kõik sõltub kuidas nad klappima hakkavad. Annelis ja ta peres polegi küsimust, aga Vedru võib näiteks umbes nädala pärast käpaga lüüa ja lootuse kaotanuna apaatseks muutuda. Selliseid asju on mul ette varemgi tulnud, aga loodetavasti nii ei lähe. Parem oleks, sest Mulgimaal oleks tal ruumi joosta ja kõik eeltingimused üheks heaks koeraeluks armastava juures, oleks nagu tagatud. Kell on juba kaksteist ja viimane aeg on käes, et Annelile kõllata ning uurida kuidas öö möödus? Loodetavasti ma teda väga hulluks ei aja oma pärimistega ....
Hing on ikka puhta puru ja äng lämmatab! Per**e - see loomapäästja hobi mitte ei roki vaid teinekord ikka sakib ja täiega!
