"Hea uudis! Tulekahjus kodu ja peremehe kaotanud Mustu kolis Viimsisse!"

Pühapäeval ei taha kohe koledaid lugusid Teieni tuua, sest need teevad meele mõruks. Lisaks on ka täna selline ilm, et isegi sinist taevast ja päikest on üle jupi aja näha ning see ainult innustab miskit head paprile vusserdama. Õnneks on mul hea "loomalugu" kohe varnast võtta ka.

Mäletatavasti sai Järvamaal Viraksaare külas puhkenud tulekahjus otsa inimene.

Ühes temaga läksid tuleroaks ka kass ja koer. Nii algselt päästjad arvasid. Hiljem siiski selgus, et üks pööningul olnutest polnud väike koerake, vaid samuti kass ja seega turnimisoskus tuli kiisudele antud juhul kahjuks. Nad pagesid tule eest muudkui ülespoole ja seal nad vingulõksu jäidki.

Selle kurva loo ainukene positiivne moment on see, et tulekahjust pääses eluga Mustu nimeline koerake, kellel kolmandal juulil täitus alles esimene eluaasta. Mõistagi oli koer ülihirmunud ja segaduses. Haavalehena värisev koerake loovutati Loomakaitse Liidule ning toimetasime ta koheselt Loomade Kiirabi Kliinikusse. Sinna jäi ta tervelt kolmeks ööpäevaks. Parem karta kui kahetseda, sest kuigi ta luud-liikmed olid terved, siis toss võis ajule liiga teha ning sellistel puhkudel on hea, kui arstid kohe kõrval on.

Edasi rändas Mustu samas kliinikus töötavate Heiki ja Anneli Soolmanni koju. Nende tööks oli koerakesest taas "normaalne" teha. Lihtne see polnud, aga  Heiki ja Anneli on seesugused hullud, et võtavadki enamasti just taoliste loomade abistamise enda peale, kellega enamus meist hakkama ei saaks. Brayanit mäletate? Ka see koerake on täna meie seas paljuski tänu Heiki ja Anneli hoolitsusele, kaastundele ja armastusele.

Mustu tundis ennast nende pool üsna hästi, aga vaeseke oli suures stressis ja sellest väljatulek näis täieliku utoopiana. Koerake hoidis rohkem Heiki poole. See on ka normaalne, sest enne elas ta ju samuti meesterahva juures. Rääkigu külarahvas mehe viinalembusest, mida tahab, aga omi loomi see mees hoidis. Seda oli kõigi kolme pealt näha.

Mustu igatses koju ja kartis kõiki ja kõike. Toas oli väheke julgem, aga õues viskas end pikali maha ja ei liikunud mitte üks samm. Sestap tegi ta ka hädad tuppa. Taolised kunded vajavadki hoolitsejatelt hästi pikka meelt ja mõistmist. Õnneks Annelil ja Heiksil on seda kuhjaga ja jääb ülegi.

Algselt pidi Mustu kolima Tartusse ja nii me ta mõned päevad tagasi autosse tõstsimegi. Edasi läks lahti juba tõeline "koerakabe", sest ma ei oska seda koerte ühest kohast teise toimetamist lihtsalt muud moodi nimetada.

Mustu Tallinnast peale ja Jänedale. Teel olles selgus, et tartlased ei julge siiski Mustuga riskida ja reisi võtab ette hoopis üks teine koer. Mustu jätsime päevaks Jänedale, et teda masinas loksumisega mitte traumeerida. 

Tartus viisime Katsiga karvase iluduse uude koju ja kohe tormasime kliinikusse, et Põlvamaal kraavis vedelenud koer peale võtta ning see pealinna arstile toimetada. Et koeri mitte masinast masinasse tõsta, jätsin auto lemmiknaise kätte ja tema põrutaski juba Jänedale Mustu järele, et see Viimsisse viia. Teinekord jooksevad asjad ladusalt ja nimelt Mustule soovisid kodu pakkuda ka Viimsis elavad Teo ja Silvia Narvik.

"Me anname parima, et ta taastuks ja teeme kõik vajaliku. Kui me hakkama ei saa, siis vaatame edasi." 

Elul oli aga veel üks üllatus varuks ning Aegviidust läbi sõites sai Katrin auto peale ka jalaluu murruga Altai, kes tuli samuti kliinikusse toimetada. Säh sulle vabatahtliku tegevuse võlusid ja Katsi päev läks õite pikaks. Pärast kahe koera ravile jätmist, jõudis ta lõpuks koju kuskil poole ühe ajal öösel. Igati tegus, ilma palgata, 13-tunnine tööpäev ja pesuehtne "koerakabe"! Eks ole?

Nii Altai kui Lonniks ristitud Põlva koer on tänaseks haigemajast välja ja taastuvad hoiukodudes. Lonni kui "väga raske patsient", maandus taas Anneli ja Heiki juurde. Mustu ajus toimus aga uues kodus totaalne muutus ning ta võttis selle pea momentaalselt omaks.  Muide, ka seal majas hoiab ta rohkem Teo poole ja sestap registreerisimegi ta mehe nimele.

Mustu vedeles rahulikult uue peremehe kõrval diivanil ja hirm oli noorukese koera seest nagu võluväel kadunud. Mitte miski ei vihjanud, et alles hiljuti oli tema elus toimunud tohutu tragöödia. Veidramast veidram, aga ta ei võõrastanud isegi pere teist koera. Ka too võttis uue külalise hästi vastu ning pärast "suurt perenõupidamist" muudeti Mustu nimi Mustikuks.

"Ähh, mul vahet pole kuidas te mind kutsute! Peaasi, et süüa annate ja armastate!", oli koerake oma uue nimega rõõmuga nõus.

Oli ju tore lugu? Vahepeal pani vist koerte rohkus aju natuke kärssama, aga loodetavasti saite ikka aru. Tänan lugemast ja nüüd tehke oma kutsudele pikk pai ning minge koos kena talveilma nautima ja õue lustima. 

Eraldi kniks ja kraaps Teo ja Silvia, Heiki ja Anneli, Marguse ja Monica ning Elo-Maria ees. Te olete imetore rahvas! Oleks vaid teiesuguseid rohkem, siis võiks Loomakaitse Liit oma uksed ju lausa kinni panna. Üliaktiivset loomapäästegängi Katsi ma ei täna, sest tal on komme nina püsti ajada ja hakkab veel tänukirja nõudma! Seda pole küll vaja! Nali! Vähemalt proovisin teha. Tänan lugemast!